Praegu hüppame kõik koos ühest reaalsusest teise. Mõnel päeval ärkame üles tundega, et kõik on imeline, harmooniline ja elu on suurepärane, aga teistel päevadel on sees tühi auk, kurbus, rahulolematus iseendaga ja tunne „kaua see veel kestab!“ Põhjused, millega neid seisundeid endale selgitame, on meil kõigil erinevad.

Keegi võib olla rahulolematu oma transformatsiooniprotsessiga, keegi aga sellega, et seda üldse ei toimu, või et see tundub pigem haigusena…Keegi kurdab, et miski ei paku talle elus huvi, keegi tunneb, et pole end professionaalselt teostanud, ja keegi võrdleb end teistega, märgates, kuidas need, ilma igasuguse pingutuseta, siristavad hommikuti nagu linnukesed, samal ajal kui ise peavad end pidevalt ise ennast upitama, et üldse hästi tunda. Ühesõnaga, tuttav tunne paljudele: „ma pole selline, nagu peaksin olema“.

Kõige rohkem oleme rahulolematud oma ebatäiuslikkusega – see on meie sees kõige sügavamalt istuv pind. Kuigi olen sada korda rääkinud, et täiuslikkust maailmas ei eksisteeri, sest kõik elav muutub ja areneb, ning kui miski on täiuslik, siis see lahkub maailmast. Aga ometi, nagu sinagi, tunnen vahel pettumust iseenda suhtes – kuidas ma küll võin nii palju kaotada oma elu tunnetust?!

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.