Vaimne areng pole sirge tee ülespoole. See on pigem keerdkäik, kus me õpime iseendast läbi erinevate kogemuste, mis tunduvad vahel vastukäivad. Elu õpetab meid läbi vastanduste, näidates meile kõigepealt seda, kes me ei ole, et me saaksime aru, kes me tegelikult oleme.

Me õpime hindama ennast alles siis, kui oleme kogenud, kuidas me oma vajadusi eirasime, vaikima sundisime või reetsime. Need hetked, kui me andsime liiga palju, jäime liiga kauaks valesse kohta või tegime ennast väiksemaks, et kuhugi sobida, need hetked äratavad meie sisemise hääle. See ebamugavus, see sisemine võitlus pole karistus. See on meie hinge viis öelda meile, et on aeg naasta oma tõelise olemuse juurde.

Me õpime austama ennast läbi kogemuste, kus meid ei austatud. Haavad, mida teised meile tekitasid, isegi need inimesed, kes pidanuks meid armastama ja kaitsma, muutuvad peegliteks. Need näitavad meile, mida me veel õppima peame. Iga kord kui keegi ületas meie piire, õppisime me piiride tähtsust. Iga kord kui meid alahinnati, hakkasime mõistma oma tõelist väärtust. Nende kogemuste kaudu meie energia puhastus ja me hakkasime tundma, mis meile tõeliselt sobib.

Me õpime tundma tõelist armastust alles siis, kui oleme näinud ja kogenud selle moonutatud vorme. Tühjad suhted, tingimuslik kiindumus, emotsionaalne kaos, need kõik näitavad meile vastandina, milline peaks olema tõeline armastus. Kui me kogeme seda, mis armastus ei ole, hakkame mõistma, milline see peaks olema. Tõeline armastus avardab meid, annab meile jõudu, vabastab meid ja vastab meie hinge tõele. Meie süda avaneb just tänu valule, mitte vaatamata sellele.

Siin peitubki elu paradoks. Me ärkame läbi vastanduste. Me areneme läbi hõõrdumise. Me kasvame läbi kogemuste, mis panevad proovile meie arusaama iseendast ja äratavad meie tõe. See sisemine vastupanu, mida me tunneme, on lihtsalt vahe selle vahel, kes me kunagi olime ja kes me saame. See on pinge, mis tekib siis, kui meie hing võtab võimust üle meie mõistuse ja tõukab meid kõrgema harmooniani.

Kui meie teadvus laieneb, hakkavad vastuolud muutuma mõistetavaks. Vastandused sulavad selguseks. See, mis kunagi tundus kaosena, muutub juhiseks. Ja see, mis tundus kaotusena, muutub õppetunniks.

Kui me hakkame tõeliselt tundma iseennast ja olema teadlikud, muutub kõik. Vastandused ei sega meid enam, vaid õpetavad meid. Varjud ei hirmuta meid enam, vaid näitavad, mis vajab tervendamist. Me hakkame vaatama elule tasakaalustatud pilguga ja mõistame, et iga kogemus, olgu see raske või kerge, on seal selleks, et viia meid sügavamasse harmooniani iseendaga.

Vaimne areng on kunst ühendada neid vastandusi, austada nii inimlikku kui ka jumalikku osas endas. Selles ühendamises muutuvad vastandused ühtsuseks, vastupanu muutub ilmutuseks ja paradoks muutub teeks ärkamise poole.