Üks naine kunagi esitas mulle küsimuse:

— Ma tunnen, et kiirustasin väga siia maailma tulema, kuid juba sünnimomendil kogesin mittevajalikuks olemise tunnet, kohe ilmus must pilt (pimedus) ja täielik pettumus maailmas. Sellest tulenevalt on elus mingi üksildus ja kodutus – justkui uitaksin selles maailmas energeetilisel tasandil. Ma olen ümber kirjutanud nii raseduse perioodi kui ka sünnituse hetke. Aga ebainimlikul tasandil jäävad pettumus ja pimedus. Kas seda saab kuidagi transformeerida, vabastada, lahti lasta? Või on see nagu hinge pagas, mis jääb alati minuga?

See on paratamatu ja ma kirjutan, kuidas see paratamatus täpselt teoks saab. Aga kõigepealt väike kõrvalepõige. Ühel internetiportaalil esitas keskealine naine küsimuse, mis on paljudele aktuaalne.

Ta kirjutas, et tal on juba lapsepõlvest saati raske taluda rahvahulki, ta justkui “mürgistus” nende vibratsioonidest. Lapsena avaldus see allergia ja oksendamisena; kui ta vanemaks sai, leevenesid füüsilised sümptomid, kuid siiani ei suuda ta käia supermarketites ning jaamades viibimine on tema jaoks peaaegu talumatu. Lõpuks, ehkki ta abiellus ja sünnitas lapse, on ta sunnitud töötama kodus, sest isegi pelgalt liikumine mööda linna “tapab” ta. Pärast igat sellist väljas käiku on ta pikali maas ja vaevu-vaevu taastub.

Pealegi näeb see naine energiate voogu, tal on väga peen tundlikkus; ta suhtleb imeliselt loodusega, loodusjõududega, tajub eluvoolu kõige ümber oleva kaudu (putukad, linnud, puud).

Ma arvan, et paljud mu lugejad, kellel on peen hingeseadistus, mõistavad selliseid aistinguid. Võib-olla mitte nii äärmuslikul määral, aga siiski.

Ja intuitiivne vastus oli umbes selline. Sa just sellepärast tulidki siia sellise ülitundlikkusega, et tavaliste inimlike tööriistadega (nägemine, kuulmine ja muu) elamine muutuks talumatuks ning sunniks sind kiiresti oma südant avama. Ja sa pead viibima suurte inimhulkade keskel. Kuid selle asemel, et nende madalatest emanaatsioonidest “mürgituda”, pead sa nende seas särama nagu kallis kristall, nii et sinu valgus täidaks kogu ümbritseva ruumi. Ja selleks on sinu kehas kõik ette valmistatud, selleks on sul olemas absoluutselt kõik vahendid, ning sinu kohal seisab hiiglaslik püramiid neist, kes on su meelega siia ellu toonud, et sinu füüsilise keha kaudu seda maailma valgustada, puhastada ja ümber kujundada.

Ja intuitiivne vastus oli umbes selline. Just selleks tulidki sa siia oma ülitundlikkusega: et tavaliste inimlike vahenditega (nägemine, kuulmine ja muu) elamise talumatus sunniks sind kiiresti oma südant avama. Ja sa pead olema suurte inimhulkade keskel. Kuid selle asemel, et nende madalatest emotsionaalsetest väljadest “mürgituda”, pead sa nende seas särama nagu adamant, nii et sinu valgus täidaks kogu ümbritseva ruumi. Selleks on sinu kehas kõik ette valmistatud, selleks on sul absoluutselt kõik tööriistad, ja sinu kohal on justkui hiiglaslik püramiid neist, kes sind siia ellu spetsiaalselt saatsid, et sinu füüsilise keha kaudu seda maailma valgustada, puhastada ja ümber kujundada.

Pimedus kaob siis, kui õpid nägema selles polaarses maailmas, nendes inimestes, kes sind ümbritsevad (ka tööl), nendes pinges ja siia‑sinna tormavates linlastes hinge valgust. Kui sa suudad näha inimesi südamega, lakkavad “paberümbrised” sind puudutamast ning sul ei ole enam vaja end millegi eest kaitsta ega eralduda.

Kui sa praegu kannatad pimeduse ja täieliku “segipaisatuse” all, olles suurtes inimrühmades, siis juhtub see seetõttu, et oled oma tajuga samal korrusel, kus need inimesedki. Ehk sa tajud polaarsust nii, nagu inimesed seda näevad. Aga ainus võimalus ja selliste inimeste nagu meie olemasolu eesmärk on vaadata seda tegelikkust teisest punktist – armastuse punktist.

Kuidas seda südame avanemise omadust endas kasvatada – sellele on pühendatud kogu mu kursuste materjal ja kogu foorumi sisu. Me õpime hoidma oma ressurssi ja toitma südant (suheldes loodusega, hoolitsedes keha eest jne), et mitte kaotada südamega nägemist. Siis mõistad, et kõik need inimesed sinu ümber – kontserdil, poes, bussijaamas või lihtsalt õhtusel tänaval – on väliselt pinges, kuid igaühe sees särab valgus.

Aga on üks oluline punkt: ei ole võimalik püsida selles koondumispunktis – näha inimesi südamega sellistena, nagu nad on – kui peas ei ole veel selginenud arusaam, et selles maailmas ei ole midagi halba. Et kõik meie ümber on justkui lõbus mäng, milles seesama armastus, kord üht, kord teist teeskledes, midagi oma elust unustades ja endale väga kitsa tajuspektri jättes, kogeb tugevaid tundeid – selleks et sellest kitsast spektrist taas meenutada oma jumalikku loomust.

Ema, kes karjub lapse peale, teeb seda tegelikult jõuetuse tõttu – ta lihtsalt mängib oma rolli. Ja laps, kes nutab, sest ema tema peale karjus, läbib samuti oma õppetunde. Kuid kumbki neist on hämmastav, vikerkaare kõigi värvidega sillerdav, jumalik looming, kes lihtsalt mängib selles etenduses. Nende kummagi hing rõõmustab selle üle, mida ta on läbi elanud. On ilmne, et isegi selles hirmsas süžees on oma ilu. Seda on võimatu mõistusega haarata – see avaneb ainult südamest. Need on tegelased, kes siin väliselt mängivad, kuid tegelikult on nad hoopis teistsugused. Ja kui te liigute sellele “korrusele”, ei ole mingit pimedust – on valgus.

Miks on paljudel siin maailmas nii halb ja ebamugav? Sest te tulite väga ereda valguse juurest. Sellest valgusest vaadatuna on arusaamatu, peaaegu võimatu ette kujutada, et siin, Maal, füüsilises kehas olles, on valgust nii raske näha.

Kui me siia “maanduma” valmistume, tundub meile, et kõik on särav. Sest me näeme vaimsete silmadega: me näeme ilu kõigis “pätakates”, kõigis julmades, solvatutes ja kannatavates. Me näeme igas inimeses kiirgavat ilu, me ei näe nende egoistlikke ilminguid, kui vaatame ülevalt. Aga kui sukeldume siia, tihedasse maailma, ja vaatame tavaliste silmadega, siis näeme vastupidi vaid väliskesta, ja sisemist tuleb alles õppida nägema. Seepärast ongi nii palju ebamugavust.

Ent kui seda ebamugavust poleks, kuidas te muidu oma südame avaksite? Teist teed ei ole, kui äratada oma võime näha avardunud südamega.

Selles teemas on veel üks oluline punkt: ei maksa hellitada illusiooni, et me oleme selle maailma päästjad. Pole võimalik kellegi teise eest midagi “ära teha”. Kui teil tuleb parandada mingeid suguvõsa programme ja moonutusi, tähendab see, et te ise olete nende loomises osalenud. Kõik meie säravad naised, kes siia tulevad ning olles südamega ja väärikad teevad väga suurt tööd, on ise kunagi pannud paika teatud moonutuste põhjused. Me kõik “koristame enda järelt”. Kord mängisime innukalt ja hästi, nüüd koristame.

Kurjus iseenesest on eksperimendi tundmatuse tagajärg. Kui oleks ette teada, kuidas on õige teha, tehtakski kohe õigesti. Kuid kogu pingestatus kogunes materiaalsesse maailma, sest taheti parimat, aga välja tuli nii, nagu tuli — põhjusel, et füüsilisel maailmal on oma jäigad seadused: diskreetse valguse ja ühe vaimukipina eraldatus teistest.

Seepärast tõime me siia ühelt poolt väga suure ümberkujundamise potentsiaali — igatsuse valguse järele, mida tahame Maal näha ja ilmutada —, aga teiselt poolt tuleb mõista, et parandame ainult seda, mida oleme ise moonutanud. Pole midagi, mida saaksid parandada, olles ise selle osaline olnud. Sest ainult see, kellel on mingi tegevusega seotud “salvestus”, saab selle tegevuse vastu võtta, sellesse sukelduda, selle tunde läbi elada ja andestada — ning sel moel transformeerida ning vabastada selles sisalduva valguse energia.

Lihtsalt tea: pimedus on nähtav silmadega, sh mõistuse tajuga, kuid kui vaatad südamest, pole mingit pimedust — ümberringi on üksnes armastus.