Alati, kui me kellegi peale vihastame, vihastame me iseenda peale. Kui ründame kedagi, esitame pretensioone ja rahulolematust, on see rahulolematust iseendaga. Aga miks me oleme iseendaga rahul olematud ja vihased iseenda peale see on kõige võtmepunkt! Sest me vihastame mittevastavuse tõttu: sellised, nagu me oleme, ei vasta me oma mõistuse kujutlustele. Ja need ei ole meie kujutlused. Need on reeglina pandud paika perekonna, kooli, ühiskonna poolt.

Kõik on väga lihtne: see, mis meid teistes ärritab, seda me endale ei anna, ei luba. Miks noorukid nii ärritavad on? Sest nad on vabad. Ta võib laiali pillata, aga mina ei või; ta võib nõusid enda järel mitte pesta, aga mina ei või; ta võib mitte kuulda, et temaga räägitakse, aga mina ei või. Tavaliselt, mida nooruk meile õpetab? Seda, et tähtsam ei ole kool, mitte täiskasvanute, vanemate, õpetajate arvamused, vaid tema isiklik sisemine elu. Tema mängud, tema tegevused (mis täiskasvanutele tunduvad kasutuks), tema suhtlused või üldiselt tema sisemine seisund. Kui noorukil perioodil 12 kuni 16 aastat ei ole aega olla üksi iseendaga nendes tegevustes, mis talle on vajalikud (see on peamine tema tegevused), ei suuda ta enam vahele jäänud aega täita.

Tema jaoks muutub harjumuslikuks sisemise pinge seisund mittevastavuse tõttu soovide, vajaduste ja võimaluse vahel neid rahuldada. See tähendab, et olles täiskasvanu, ei suuda ta tunda end piisavalt enesekindlalt, kuidas ta ka ei kujutaks endast edukat inimest ega saavutaks mingeid väliseid võite. See sisemine täitmatus jääb temasse. Seetõttu isegi väga võimeka nooruki jaoks on normaalne hinne koolis kolm, ütles professor, kui talle ei ole huvitav õppida.

Ja nüüd tuleme tagasi meie juurde. Enamik meist ei saanud seda vaba aega oma sisemaailmale noorukieas, harvade eranditega. Enamik meist ei tea isegi, kuidas see on lihtsalt istuda ja seinasse vahtida. Lihtsalt istuda, mitte midagi teha ja vaadata ühte punkti või tegeleda mingi jauramiga. Meil sellist võimalust ei olnud. Meid õpetati lapsepõlvest, et peab kogu aeg edasi liikuma, jooksma, tegema, haarama, arenema, tõestama, saavutama ja nii edasi. Kuid praegu on just selline aeg, mil meil on vaja tervendada seda täitmata noorukiea energiat.

Ja seetõttu on nii palju inimesi vihased iseenda peale, et selle asemel, et tegutseda, kehastada, saavutada seda, mida justkui teevad teised (sest see on maatriksi illusioon, et keegi õnnestub, aga mina mitte). Selle asemel tahad sa lihtsalt istuda ja vahtida… Või lihtsalt taevasse vaadata või oma seinale või maalida pilti numbrite järgi või lilli ümber istutada ja mitte millelegi hajuda või minna batuudikeskusesse ja hüpata seal nagu laps, oma naudinguks. Kuid kuni te ei ole täitnud õigust endale sellisele tegevusele vähemalt tund päevas kokku, ei suuda te vältida neid viha plahvatusi teiste inimeste suhtes.

Seetõttu, sõbrad, lubage endale neid kasutuks tegevusi, eraldage selleks aega ja looge ruum, kus saate täita neid oma eneseväärtuse kihte, enda ja oma tegevuste tähtsust, asju, õiguse tunnustamist isiklikule elule ja olemisele iseendana. Ja sellest seisundist näete, kuidas paljud ärritavad tegurid lakkasid teid ärritamast, sest lubades endale OLLA, lubad sa seda ka teistele!