Selline reaktsioon tundub loogiline ja isegi vajalik. Tegelikult võib see aga süvendada probleemi kogemust. Kui inimene tegutseb sisemisest ärevusest, ei näe ta enam olukorda selgelt. Tema tähelepanu kitseneb, mõtlemine muutub must-valgeks ja otsused tehakse hirmu, mitte selguse pealt. See on seisund, mida võib nimetada ellujäämise režiimiks. Selles seisundis keskendub kogu süsteem ohule. Keha on pinges, mõtted korduvad ja emotsioonid võimenduvad. Isegi kui tegelik olukord ei ole kriitiline, kogeb inimene seda sisemiselt väga intensiivselt.

Oluline on märgata, et pöördepunkt ei ole sündmus ise, vaid hetk, mil inimene kaotab emotsionaalse tasakaalu. Just sellest hetkest alates hakkab olukord tunduma keerulisem, kui see tegelikult on. Pärast tasakaalu kaotust käivituvad automaatsed reaktsioonid. Tekib tung tegutseda, selgitada, kontrollida, otsida kinnitust. Inimene võib teha palju samme, kuid need ei vii teda rahu lähemale. Vastupidi, need võivad hoida teda samas pingeringis.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.