Seoses muutustega ruumi seadustes hakkab muutuma ka põhjuslikkuse seadus. Karmaline tasakaalustamine kandis endas sügavat mõtet: inimene tegi midagi ja sai selle tagajärje. See toimis mitte ainult ühe elu jooksul, vaid kandus edasi järgmistesse kehastustesse.  Sellest hetkest hakkab üha enam kehtima seadus: „Nõnda nagu sa usud, nõnda sulle antakse.“ See, millesse ollakse uskumas, hakkab aktiivsemalt määrama arenguspiraali ja uue elu kulgu.

Peamine ülesanne on õppida jälgima ja juhtima oma mõtteid ja mõttevorme. Tänapäeva tingimustes on see keeruline, sest informatsiooni on väga palju ja meel liigub sekundite murdosa jooksul ühelt teemalt teisele. Seetõttu muutub oma mõtete jälgimine pea kättesaamatuks, protsess tundub liiga kiire. Just seepärast on esimene samm fikseerida oma mõte — milline ta on ja millele ta on suunatud.

Teine samm on mõista, kas mõte kuulub minevikku, olevikku või tulevikku. Kui ta seotud oleviku või tulevikuga, siis on see juba positiivne. Kolmandaks tuleb hinnata, mil määral mõte viib arenguni: kas ta lõpetab mingi protsessi, alustab uut või hoopis laiendab seda. Kõik, mis on seotud arenguga, on positiivne ja toob lõpuks rõõmu.

See on omamoodi tehnika soovide täideviimiseks uue seaduse raames. Praegu on oskus juhtida mõtteid ja suunata neid arenguprotsessi kättesaadav vaid vähestele inimestele. See ei nõua ei ekstrasenssi võimeid ega pidevat meditatsiooni. Protsess on keerukam, sest peenplaanis liigub palju mõttevorme, mis võivad tunduda isiklikud, kuid tegelikult on nad välised. Inimene on nagu raadio, mis võtab kinni laineid ja usub neid enda omadeks.

Seetõttu tuleb esmalt eristada, milline mõte on päriselt oma ja milline õhust „püütud“. Juba see eristus on keeruline. Kui aga mõte viib pidevalt tagasi mineviku valusse — näiteks kaotuse või traumaga seotud hetke juurde — siis tuleb õppida blokeerima tagasipöördumist minevikku. See on suur samm oma elu teadlikul juhtimisel.

Positiivsete mõtete tootmine on inimese loov energia ja tema Tõe väljendus. Esimesed takistused siin on kahtlused. Nad loovad viivitusi, lükkavad edasi tegevuse ja toidavad mitte-midagi-tegemist. See ei tähenda tegevusetust väliselt, vaid sisemist edasi-tagasi liikumist: eesmärk kerkib, siis tekib jälle kahtlus ja kõik algab otsast peale.

Praktika: kahtlused tuleks üles kirjutada paberile, mitte digitaalselt. Näiteks: „Ma kahtlen, et see õnnestub, sest…“. Seejärel loetleda põhjuseid, miks meel väidab, et sa ei saa hakkama. Kui kirja panna, saab selgemaks, et need argumendid ei ole tõde, vaid hirmude illusioon. Nii hakkab paistma, et keegi justkui üritab ära võtta inimese loovuse jõu, pakkudes negatiivseid stsenaariume.

Esimesed päevad sellise praktika juures võivad olla rasked, sest kahtlused tunduvad tõelised — nad olid kaua aega iseennast defineerinud. Kuid uus seadus ütleb, et just see, millesse usutakse, see ka teoks saab.

Ka tervet „terve mõistuse“ argumenti tuleb ettevaatlikult hinnata: „mul puuduvad oskused, mul pole raha, ma pole piisavalt hea…“. See kõik võib põhineda faktidel, mis ei pruugi enam praeguses reaalsuses kehtida. Fantaseerijatel on isegi lihtsam positiivseid mõtteid luua kui range loogika järgijatel, sest reaalsus on tegelikult muutunud.

Uus usk, et inimene suudab rohkem kui varem, kujundab uusi mõttevorme ja käivitab loova, mitte hävitava protsessi. Hea harjutus on võtta lihtne eesmärk, kirjutada üles, mis sind takistab, ja veenda end, et need on kõigest illusioonid. Kui panna need mõtted ajutiselt kõrvale, avaneb täiesti uus tee.

Siis muutub ka elutunne — reaalsus hakkab tunduma sõbralikum ja toetavam. Selliste tehnikate abil ehitab inimene endale uue reaalsuse.