Igaühel meist on hetki, kui üks lühike sõna, veidi kuivem hääletoon või ootamatu paus kirjavahetuses äkki tekitab sees pinge laine. Ei saa öelda, et juhtus midagi tõsist, aga keha reageerib koheselt: ilmub raskus rinnus, ebamugavustunne või soov kiiresti midagi selgitada ja taastada “õiged” suhted. Ja sellistel hetkedel tabame end tuttavalt mõttelt: “Miks ma jälle nii reageerin? Olen juba täiskasvanu, saan peaga aru, et see on jama — aga sees ikkagi puudutab”. Võib-olla üllatab teid see, aga see reaktsioon pole iseloomu nõrkus. See on vana harjumuse jälg liiga tähelepanelikult jälgida teiste meeleolu, et vältida konflikti, olla mugav, mitte pettuda valmistada.

Väga sageli ulatuvad juured lapsepõlve, kui laps perekonnas pingelt kuulas,

• kas keegi ei tõsta häält,
• kas ema ei solvu,
• kas isa ei kortsuta kulmu…

Ja nüüd see täiskasvanuks saanud laps nagu radar skaneerib iga sõna:

“Oht? Mind ei aktsepteerita? Ma pole piisavalt hea?”

Kunagi aitas see meil kohaneda ja tunda suhtelist turvalisust. Täna aga muutub see sageli väsimuseks — pidevast rahulolematuse ootamisest, katsest ette aimata võõraid reaktsioone, tundest, et iga tähelepanematajätmine meie suunas on ärevussignaal. Aga hea uudis on see, et võime mitte võtta kõike isiklikult — pole kaasasündinud omadus. See on oskus ja seda saab järk-järgult arendada. Ja see algab mitte katsest “olla paksema nahaga” või “mitte tähelepanu pöörata”, vaid küpsemast ja rahulikumast suhtumisest oma sisemistesse reaktsioonidesse.

Esimene samm — märkamine, ilma ennast süüdistamata

Kui suhtlemise hetkel midagi teid puudutas, proovige mitte kiirustada kohe “lahingusse minema” ja selgitama, kes on “süüdi”. Peatuge hetkeks ja pöörake tähelepanu kehatunnetele: kus täpselt ilmus pinge rinnus, kõhus, kurgus? Nimetage see endale: “Ma tunnen praegu ärevust/pinget/haavatavust”. See lihtne tegevus viib tähelepanu automaatsest emotsionaalsest reaktsioonist vaatlusesse. Ja juba sel hetkel hakkate kontrolli endale tagasi võtma.

Teine samm — meeldetuletus reaalsusest

Kui esimene laine veidi vaibus, võite õrnalt endale öelda: “Võõras emotsioon pole minu hinnang. Teisel inimesel võib olla halb tuju, ta on väsinud, tal valutab pea ja võib-olla on tal üldse kõik halvasti. Praegu pole vaja tingimata otsida põhjust endas.” Sel hetkel lakatе olemast see laps, kes üritab meeldida, ja naasete täiskasvanu positsiooni, kes suudab taluda suhete erinevaid varjundeid ilma dramatiseerimiseta.

Kolmas samm — valida tegevus, lähtudes selgusest

Mõnikord pärast selliseid sisemise pausi hetki mõistate, et kõik on korras ja teie mured olid lihtsalt vana harjumuse vastukaja. Ja nüüd teie otsused tulenevad mitte reaktsioonist, vaid selgusest.See ongi sisemine küpsus: mitte sulguda, mitte rünnata, mitte ära arvata vaid toetuda endale.

See on protsess, mitte hetkelahendus

Võib-olla esialgu märkate selliseid hetki juba “tagantjärele”, siis hetkel, kui need juhtuvad. Ja hiljem ette, ära tundes olukorda, kus varem automaatselt käivitus ärev stsenaarium. Ja iga selline hetk on samm suurema sisemise rahu poole. Te õpite elama mitte teiste reaktsiooni pingelises ootuses, vaid austuses enda ja oma tunnete vastu.