Selline sisemine programm: “Ma ei luba endale kulutusi enda vajaduste rahuldamiseks. Selle asemel ma lähen veel teisele tööle, et koguda raha remondiks, merepuhkusele perega või osta kallis arvuti vanemale pojale!” Sellisel viisil oma vajaduste sügavamale peitmise kaudu lülitume mini-traktori režiimi, mis töötab ööpäevaringselt, hoolimata täielikust hooletusest oma sisemiste vajaduste suhtes.

Tundub ju, et me soovime ainult head lähedastele ja ümbritsevatele inimestele, kuid oleme valmis ohverdama oma huvid ja teeme seda ainult selleks, et teha head meie kõige lähedasematele ja kallimatele inimestele! Teiselt poolt võib selline eneseohverdus tuua palju rohkem kahju kui kasu. Miks ma nii arvan? Kõik on väga lihtne. Asi on selles, et tehes selliseid ohvreid, astume kannataja rolli ja puhume täis nagu õhupalli oma ego, mis aja jooksul kaalub üles meie väliselt ustavad teod. Lõpuks saame järgmise pildi: lähedased harjuvad kiiresti sellise olukorraga, võttes meie pingutused iseenesestmõistetavana ja lihtsalt lakkavad märkamast, kuidas me iga sekund oma aega kulutame raha teenimiseks, kodu hubase hoidmiseks ja koos lastega koolitundide õppimiseks.

Pole midagi üllatavat selles, et aja jooksul hakkab meis kogunema solvumine ümbritsevate inimeste peale, kes meie arvates lihtsalt ei oska olla tänulikud selle suure töö eest mida sa nende heaks teed ja nad ei märka ka seda, et sa ei luba kulutada raha enda elementaarsetele vajadustele.  Selle tulemusena tekivad destruktiivsed seisundid, mis ei võimalda meil harmooniliselt suhelda ükskõik milliste olukordade ja inimestega, kes ilmnevad meie elus. Ma olen täiesti kindel, et see pole see tulemus, mida sa sooviksid saavutada. Tegelikult keegi ei palunud tuua selliseid tohutuid ohvreid. Veelgi enam – neid ei vaja keegi teine, sest lõpuks see viib toksilistesse suhetesse ja pingelisse õhkkonda perepesas.

See kõlab üsna lootusetult, eriti kui me vabatahtlikult võtame endale ohvri rolli, langetades oma enesehinnangu kõige madalamale tasemele ja lihtsalt ignoreerime oma vajadusi, pööramata endale tähelepanu, aega ega raha. Lisaks ei tohi me unustada, et sel viisil võtame enda peale teiste ülesannete täitmist, võttes neilt võimaluse elada oma elu ja omandada hindamatut kogemust. Ärme mängi surematu hobust, kui me töötame ööpäevaringses režiimis ja ei luba endale isegi kõige elementaarsemaid vajadusi rahuldada. Pikaajalises perspektiivis ei too selline strateegia ei meile ega meie lähedastele midagi head!