Ohvri rollis olla on ohtlik: see lühendab eluiga, rikub tervist, tekitab haigusi, mõjutab negatiivselt kõiki suhteid ja kutsub esile kannatusi. Just seetõttu nimetatakse Karpmani kolmnurka, kus üks rollidest on ohver, dramaatiliseks kolmnurgaks või kannatuste kolmnurgaks. Enamik karmalisi suhteid ongi just sellest kolmnurgast pärit suhted. Ohver leiab alati oma agressori, timuka, türanni või väärkohtleja, sest juba see roll ise tõmbab agressiooni ohvri poole.

Aga probleem on selles, et ükski ohver ei pea end ise ohvriks. Inimesed märkavad seda rolli teistes, kuid enda puhul on selle koha peal sageli tõeline „pimeala“. Ohvrid ei näe üldse, et nad on ohvrid. Ja nad ei suuda seda endale tunnistada ka siis, kui midagi juhtub. Inimesed ei pane tähele, kuidas nad sellesse rolli satuvad, kuidas nad vahetavad rolle Karpmani kolmnurgas, et siis aastaid või isegi aastakümneid käia ringiratast samade raskete draamade stsenaariumide järgi.

Endas ohvri rolli näha suudavad paljud alles tagantjärele. Kui mingid sündmused on juba toimunud, kui inimene näeb, kuidas ta on kelleltki või millestki haiget saanud, alles siis märkab ta, et oli ohvri rollis. Sellistel hetkedel arvab ta, et tema ise oli hea ja õige, väga positiivne, aga teised inimesed käitusid tema suhtes toksiliselt, manipuleerivalt, alatu või isekalt.

Teisisõnu, pärast kaotusi või raskusi teeb ohvri rollis inimene harva konstruktiivseid järeldusi, mis aitaksid tal sellest rollist välja tulla ja sinna enam mitte sattuda. Ta eelistab süüdlaseks nimetada mõne teise, „halva“ inimese. Ise peab ta end „valgeks ja koheva karvaga“, kes täiesti juhuslikult sattus kurjami küüsi.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.