Me elame kultuurikihis, kus pikk eluiga peetakse millekski väga õigeks, samas kui inimese varajane lahkumine tekitab kategoorilist mittenõustumist. Maailmas on ka teisi kultuure, kus suhtumine ellu ja surma on hoopis teistsugune: lahkunu saatmise hetkel loovad lähedased helge piduliku õhkkonna ja panevad selga valged rõivad, uskudes siiralt, et inimene lahkub parematesse maailmadesse. Näiteks Mehhikos või Bali saarel suhtutakse surma teemaplokki sootuks teisiti kui meie.

Kuid tänane postitus ei käsitle selle teema kulturoloogilist tajumist, mis on paljude jaoks tabuks ja millega keegi ei soovi kokku puutuda. Jutt on hoopis sellest, mis inimesega juhtub sündimise ja lahkumise vahel. See postitus elust, sest see kriips kahe kuupäeva vahel — meie sünni- ja lahkumiskuupäeva vahel — ongi ELU, mida me siin, Maal, elasime. Milline on see elu? Millega see on täidetud?

Miks on inimesed üldse nii kinni ideest elu kestusest, mitte elu kvaliteedist? Miks on küsimus “KUI PALJU” paljude meelest justkui olulisem kui küsimus “KUIDAS”? Kui palju elas või kuidas elas? Mis on sinu jaoks tähtsam?

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.