See kõik juhtub hetkel, mil sa lõpetad millegi pideva vahtimise, iga viie minuti tagant telefoni kontrollimise ja sõrmega  torkimise, lõpeta oma sõbranna poole pidevalt pöörduma küsimisega: “Kas sa arvad, et ta helistab? Kas ta kahetseb?”, lõpeta ootama millal tee kann läheb keema. Lõpeta pidevalt kontrollima olukorda, ära ole kärsitu ega nõua kohe saada vastust, kui teine pole selleks valmis. Ära käi peale teistele ühe ja sama jutuga. Ürita oma tähelepanu suunata mujale ja mõne aja pärast märkad, et oled unustanud selle  asja. Saabub kauaoodatud telefonikõne, pakk, kiri, ettepanek, teekann kiiresti hakkab keema. Kah haiguse käigus võimalik saabub pööre paremuse poole ja seda juhtub.

Aga seni, kuni sa vahid kontrollivalt situatsiooni, midagi ei muutu. Just vastupidi võimalik see muutub veelgi hullemaks.  Jooksvale hetkele ei meeldi pealetükkiv ja nõudlik suhtumine. Kui tihti vaatad ahju võid toidu ära rikkuda. Veekeetja kohal seismine, ootamine ja kellale vaatamine ei ole mõttekas ja lift ei tule kiiremini, kui sa mitu korda vajutad nupule. Sa ainult pikendad aega ja rikud oma närvid.

Kõik juhtub siis, kui me siiralt vaatame mujale. Ainult inimsuhetes on võimalikud nüansid ja inimene tuleb tagasi, kui sa teda tegelikult enam ei vaja. Ta helistab siis, kui oled ta unustanud. Südamemälu ei ole igavene. Välja arvatud juhul, kui see on tõeline armastus. Sa võid oodata igavesti, aga see on midagi täiesti muud…