See seisund ei ole alati depressiooni eelkäija, sest depressioon on siis, kui on halvasti, aga tühjus on mitte kuidagi, ei halvasti ega hästi. Tekib mõttetuse tunne, kuigi väliselt näib kõik justkui korras, on töö, pere, kodu, lapsed, tervis ja küllus. Nii ei avaldu mitte haigus, vaid kaotatud side omaenda missiooniga, inimene on lihtsalt unustanud, milleks ta üldse sellele planeedile tuli.

Tekib tunne, et tuleb elada kellegi teise elu, näiteks teha karjääri, mille valisid vanemad, hoida suhteid, mis justkui peavad olema, püüelda eesmärkide poole, mis on ühiskonna poolt peale surutud, ja pärast iga saavutust tuleb tühjusetunne ja pettumus. Õnn kaob kohe pärast seda, kui inimene teadvustab oma edu, sest see on võõras, mitte see, milleks hing siia tuli.

Depressioon on juba eksinud hinge äärmuslik aste, sest tuleb teha seda, millel pole mõtet, ja siis ei taha enam midagi teha, ei ole jõudu ega energiat, maailm tundub hall, sest aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad vastupidise loenduse eest.

Tühjust on võimalik tervendada oma missiooni otsimisega, kuid kõigepealt on vaja enda juurde tagasi tulla. Selleks tuleb välja selgitada kõik, mida sa armastasid enne selle seisundi teket, millega sa tegeleksid, kui ei peaks raha teenima, milline hobi sind tõeliselt köidaks, sest just neis seisundites peituvad elu mõtted ja nauding.

Tühjus on hinge ja keha seisund, mis nõuavad mõtet, see on hinge nälg tõelise elu järele, täieliku sukeldumise järele oma tunnetesse ja seisunditesse, nende aistingute järele, mida see maailm annab.

Praegu lõpeb eduka edu ajastu, kus inimene püüdis saada teistest paremaks, teenida rohkem, elada huvitavamalt, sagedamini reisida, saavutada kujuteldamatut ja nii edasi. Nüüd loobuvad paljud juba ideest, et elu ja selle üksikud osad peavad olema ainulaadsed, ülevad ja erakordsed.

Lõpule jõuab aeg, mil pidi kõik oma jõu kokku võtma, ennast lõpuni läbi töötama ja alles siis pidi kõik minema nii, nagu vaja. See viis väsimuse ja sisemise tühjuseni, sest paljud proovisid nii elada, lootsid, pettusid, kulutasid jõudu, raha ja aega, käisid kursustel, ostsid raamatuid, kuid õnnelikumaks sellest ikkagi ei saanud.

Inimkonda suruti nii kaua õnneliku lõpu ja võluvalt imelise tuleviku kujutluspiltidesse, et inimesed lakkasid lihtsalt märkama olevikku ehk seda, mis nendega praegu elus siin ja praegu toimub. Olevik devalveerub väga tugevalt, tundub maitsetu ja igav, harjumuspärane, argine, tavaline ja liiga lihtne, seepärast tekib kogu aeg soov muuta seda eredamaks, asendada millegi parema vastu.

Paljud, kes on nendesse seisunditesse süvenenud, mõistavad, et kõik need „läbitöötamised“ lõppesid sellega, et inimene jõudis arusaamiseni, et temaga on midagi valesti, sest ta ju pingutas kogu hingest, saavutas, surus alla ennast ja oma vajadusi, kuid ikkagi ei tulnud sellest midagi välja, kõik pöördus tagasi endisesse olekusse. Teistel ehk õnnestus, nemad on nähtavasti targemad, paremad, ettenägelikumad ja kannatlikumad.

Praegu muutub tähelepanu fookus, sest esiplaanile tõuseb tavaline inimene, sest just teda on huvitav jälgida. Sellest annavad märku paljud lood ja filmid tavalistest inimestest, mitte kangelastest ega neist, kellel on üleloomulikud võimed. Tähtsaks saavad need, kes tunnevad, kogevad ja ei varja oma seisundeid, olgu need ebaühtlased, „mitteilusad“ või tavalised, kuid nad on elus – just see on oluline.

Sukeldumine omaenda reaalsusesse võimaldab näha väga palju seda, mis oli silmade eest varjatud ajal, mil me püüdsime joosta kellegi teise ideede järel, kui me eitasime või unustasime iseennast ja oma vajadused. Just selles enese tunnetamises tekib hea ja piisav olla, sest selgub, et enam ei ole vaja sirutuda eduka kuvandi poole, vaid võib lõpuks ometi pöörduda enda poole ja märgata oma tõelist õnne, mis seisneb selles, et olla ise.

Tänapäeval seisneb olemise tõeline luksus mitte selles, et saada kõige edukamaks, nähtavamaks või rikkamaks, vaid selles, et omada rahulikku ja vaba aega, milles on oluline olla iseendana, olla haaratud millestki omast, mis toob rõõmu. See võib olla täiesti tavaline elu täiesti tavalise inimese jaoks, kes ei püüa muuta ennast ega oma elu millekski silmapaistvaks või ainulaadseks.

Tegelik mõte seisneb selles, et õppida elama oma elu, mida ei ole vaja „üle soolata“ erakordsete maitseainetega, ja ei ole sugugi kohustuslik saada oma ala parimaks, ei pea olema kõige ilusamates suhetes, sest see ei ole enam aktuaalne. Püüdluses olla nagu kõik või olla kõigist parem ei ole energiat või saab see väga kiiresti otsa, sest selles on üha vähem ja vähem mõtet.

Esiplaanile tõuseb tavaline vajadus – lihtsalt olla ja elada oma elu nii, nagu oskame, nii nagu välja tuleb või ei tule, sest just lubamises endal elada oma elu peitub kogu potentsiaal, mis on seda hetke oodanud, mil me lubame endal pöörata tähelepanu oma igapäevaelule, kuna lubame endal olla ise.