Tänapäeval on see ühiskonnas peaaegu norm. Tema ja tema räägivad kõigiga, aga mitte teineteisega. Põhjustest ei hakka rääkimagi. Või veel mitte. Räägime tagajärgedest. Me kõik juba teame, et nii naisel kui mehel on teatud “sõnavaru”, mis neil on vaja päeva jooksul välja rääkida. Teadlaste sõnul on meestel see umbes 7000 sõna, naistel aga 21 000 sõna. Aga mis saab siis, kui see väljendamine ei toimu?

Meestel möödub see enam-vähem rahulikult. Aga mis toimub naiste sees?

Olete märganud, et kõik väljarääkimata sõnad hakkavad elama peas sisemise monoloogina? See on nagu väike apokalüpsis mõtetes. Tekitab stressi, mitte positiivset meeleolu. Meeled keevad, tekib paha tunne, energia pöördub sissepoole ja üldine seisund langeb kiiresti. Väliselt kaovad soojad tunded oma mehe vastu. Ilmub usaldamatus. Naine lakkab temas nägemast seda, keda nägi varem. Tekib külmus. Külmus sees ja väljas. Ta eemaldub temast – mitte tahtlikult, vaid lihtsalt nii juhtub. Nad triivivad üksteisest järjest kaugemale, olles samal ajal ühes ja samas toas.

Naisele tekib apaatia. Ta ei soovi enam kodus hubasust luua, sest ei näe selles mõtet. Õhkkonda loob ta ju tema jaoks. Naise üks tähtsamaid viise hoolivuse väljendamiseks on vestlus – kui teda kuulatakse ja temaga räägitakse. Vestlus on niit, mis seob teda mehega. Läbi selle tunneb ta ühendust temaga ja et ta on talle vajalik. Kui aga vestlusi ei ole, pole ka tunnet, et tema eest hoolitsetakse – ja siis ei näe ta enam põhjust midagi teha pere heaks.

Perekonnas ei tohi olla vaikust. Mis iganes juhtub, rääkida tuleb alati. Kodus peab kõlama kõne, sest vaikus hävitab iga pere. Rääkida ei pea kohe probleemidest – see võib olla valus. Tuleks alustada neutraalsetest teemadest: ilm, koduloomad, sõbrad, kunst. Millegi üle, peaasi et räägitakse. Hiljem, kui juba tekib tunne, et saab rahulikult seletada, võib hakata puudutama sügavamaid teemasid.

Vaikus loob majas tohutu pinge. Seal ei taha olla ei tema ega tema. Näiliselt on see ainult vaikus, aga samal ajal laguneb suhe kild killu haaval.

Algul on vaikimisel põhjus. Kuid kui see venib ja põhjust selgeks ei räägita, tuleb aeg, mis on veel hullem – nad harjuvad sellega. Põhjus ununeb ja vaikusest saab norm. Siis pole enam ees pere, vaid kooselajad, kes elavad koos teadmata isegi miks. Ja rääkimine muutub üha raskemaks. Igaühel on oma elu, oma tegemised, oma mõtted, oma kohtumised. Igal oma maailm paksu seina taga. Ja kõik algas lihtsalt vaikusest.

Me ei oska öelda, mis meid häirib. Me ei oska küsida, mis toimub teise inimese sees. Kardame seda või ei hinda oma lähedasi piisavalt. Või oleme muutunud tuimadeks egoistideks, keda huvitab ainult „mina ja mulle“. Kõik muu võib põleda sinises leegis.

Kui perest kaovad vestlused, kaob perest ka perekond.