Enesetapp patt või osa evolutsioonilisest protsessist. Religioon ütleb, et enesetapp on suurim patt. Kas maailmakorra vaatenurgast on enesetapp patt ja kas hing jääb pärast enesetappu maailmade vahele rippuma, oodates aega, mis oli programmi järgi ette määratud, et minna järgmisse kehastusse

See ei ole ega ei ole ka patt, ammugi mitte suurim. Pigem oleks sinu jaoks patt olla pikka aega allasurutud ja depressiivses seisundis, keerutades enda ümber veel depressiivsemat reaalsust. Enamik inimesi, kes sooritavad enesetapu, ei tee seda pehmelt öeldes rõõmsas ega kõrge energiaga seisundis. Pole saladus, et negatiivsete seisundite kultiveerimine ja enda üles keeramine on enesehävituslik ning viib allakäiguni ja kogutud energiapotentsiaali kaotuseni.

Füüsilisest kehast lahkumisel sellises psühholoogilises seisundis ei jätku hingel lihtsalt piisavalt laengut, et jõuda nendele olemise tasanditele, kus valitsevad rahu, rõõm ja armastus. Seepärast peavad paljud religioonid masendust üheks surmapatuks, mis moonutab mitte ainult hinge ennast, täpsemalt tema kogutud kogemust, vaid ka seda sisemist maailma ja reaalsust, mille hing sellises seisundis endale loob ning mis ei väljenda midagi muud kui masendust, depressiooni ja lootusetust. Kehast väljas olles on neist seisunditest vabaneda palju raskem kui kolmemõõtmelises reaalsuses. Sest peenemas maailmas on mõtete ja sisemiste seisundite abil peenreaalsust luua mitmeid kordi lihtsam ja kiirem kui tihedas maailmas.

Tiheda maailma reaalsus on loodud just selleks, et hing saaks oma vigu kiiremini parandada, siin toimub kõik palju aeglasemalt ja peaaegu märkamatult teadvusele, nagu kellaseieri liikumine sihverplaadil. Sinu mõtteid võib võrrelda muutumise kiiruse poolest sekundiseieriga, sinu sisemisi seisundeid minutiseieriga ja välist reaalsust tunniseieriga. Loomulikult on see võrdlus tinglik.

Peenemas maailmas liiguvad aga kõik kolm seierit peaaegu sekundiseieri kiirusel, seos mõtte, sisemise seisundi ja välise reaalsuse vahel on peaaegu hetkeline. Seepärast õpi oma mõtteid juhtima, ära lase neil muutuda kaootiliseks, see tähendab sõltuvaks välistest oludest, muidu hakkad end üles keerama ja vajud kaose ning korratuse reaalsustesse, mis võtavad palju energiat, et nendega võidelda.

Enamasti lahkuvad enesetapjad füüsilisest elust seetõttu, et nad ei suuda enam taluda reaalsust, milles nad viibivad. Kui väline reaalsus on sündinud nende sisemisest reaalsusest, siis kehast lahkudes ei kao see sisemine reaalsus muidugi kuhugi ning seda hoiab pidevalt üleval nende sisemine seisund seni, kuni nad ise soovivad sellest seisundist loobuda nagu kahjulikust harjumusest. Sellepärast ei ole enesetapp ei patt ega mitte patt.

Kui inimene viibib masenduses, siis ta karistab ennast ise, mitte Jumal. Tal on alati valik ja võimalus sellest seisundist väljuda, niipea kui ta seda päriselt tahab. Siiski on õigem vaadelda iga konkreetset juhtumit eraldi, sest ükski seadus ega reegel ei ole kõigile absoluutselt kehtiv, vaid peegeldab vaid üldist tendentsi ja suurimat tõenäosust, et tagajärg on just selline, kuigi see ei ole kohustuslik.