Häbi on tugev emotsioon, mis võib määrata meie käitumist ja mõtlemist, sageli ilma et me seda teadlikult märkaksime. Kui häbi hakkab dikteerima meie elu, siis allume sellele vaikivatele normidele ja ootustele, mis suruvad meid alla ja takistavad meil olla iseendana.

Kui häbi võtab kontrolli, püüame peita oma tõelisi tundeid ja vajadusi, kartes teiste hukkamõistu või naeruvääristamist. Meie otsused hakkavad põhinema hirmul eksida või mitte vastata ootustele, mitte meie tõelistel soovidel ja sisemisel tarkusel. Me püüame sobituda, olla “õiged” või “ideaalseteks” peetud, kuigi see võib tähendada, et me surume maha enda unikaalsuse ja individuaalsuse.

Sellisel juhul võib häbi juhtida meid vältima olukordi, kus me kardame, et meid hinnatakse. Võime tunda end alaväärsena või ebapiisavana ja hoida end tagasi võimalustest, mis võiksid tuua rõõmu või edu, lihtsalt selleks, et vältida häbi või kriitikat.

Häbi tingimustel elamine toob kaasa piiratud ja pingelise elu, kus me ei tunne end vabana oma unistusi ja soove järgima. Vaid siis, kui suudame häbist vabaneda ja aktsepteerida oma ebatäiuslikkust, saame hakata elama täisväärtuslikku ja autentset elu, mis põhineb enesearmastusel ja -väärtustamisel, mitte välistel ootustel või hinnangutel.

Elu nõuab kohanemist juba varasest lapsepõlvest alates. Laps, keda hirmutati ja häbistati lapsepõlves, püüab täiskasvanuna oma väljendusi kontrollida ja alla suruda, sest talle on õpetatud, et tundeid ei tohi näidata, midagi erilist või isiklikku tahta ei tohi, rõõmu pärast midagi teha ei tohi, olla erinev ja elav ei tohi, nutta ja karta ei tohi, olla haavatav ja nõrk ei tohi ning midagi vajada ka ei tohi.

Selline inimene kujundab oma elu nende sisemiste keelude ümber, püüdes kõigile meeldida ja armastust ära teenida. Ta loob endale teised isiksuseosad, mis suudavad häbistamist kompenseerida, näiteks uhkuse, agressiivsuse, tundetuse või kontrolli.

Väliselt võib sellise inimese elu tunduda väga hea – tal võivad olla suhted, raha, töö ja muud olulised asjad, kuid puudub kõige tähtsam – võime olla iseenda tegelik versioon. Kõik see varjatakse erinevate rollidega, millega inimene nii tugevalt kokku kasvab, et ta hakkab seda pidama oma iseloomuks või isiklikeks eripäradeks.

Aastatega õpitakse ennast blokeerima ja oma tundeid, soove ja väljendusi alla suruma. See muutub välja töötatud mehhanismiks, peaaegu instinkti tasandil. Selline käitumine toimub alateadlikult, põhjustades hiljem haigusi, psüühilisi probleeme ja mitmesuguseid ebameeldivaid olukordi elus.

Sellise ellusuhtumisega võib jõuda olemiseni, mis muutub talumatuks, sest sisemine tühjus muudab elu pigem eksisteerimiseks, ootamiseks, mitte elamiseks. Nii toimides lukustab inimene end nähtamatusse vanglasse, mida valvab tema enda kontroll. Ta ei ela, vaid eksisteerib sellises maailmapildis, samal ajal nähes teisi inimesi vabalt oma elu elamas.

Sellise enesekohtlemise puhul on oluline suunata tähelepanu välisest sisemisele. Siis võib märgata sisemist elujõudu ja emotsionaalsust, millest elus on puudu.

Samuti võib, end teistega võrreldes, märgata, et teised elavad ja püüavad ennast tundma õppida, määrata oma sisemised väärtused ja leida sisemisi tugipunkte. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ta keskendub hoopis millelegi muule, mis ei ole hetkel oluline ega vajalik.