Inimese elus kõige raskem on väljuda oma kõrkusest. Meis kõigis on segatud mõlemad aspektid: nii valgus kui ka pimedus, nii hea kui ka halb. Nagu jin ja jang, nagu päev ja öö. Seni, kuni inimene tunneb valu kõige selle pärast, mis toimub tema ümber, domineerib tema sisemises maailmas pimedus ja kõrkus tema heleda poole üle, isegi kui ta näib end väga heana, õige ja kõrge moraaliga. Kõrkusel on nii palju nägusid, et ta peidab end kõikjal ja tavaliselt kõige nähtavamas kohas, kus me ei märka teda. Seda on eriti raske teha, kui ülesanne on leida see enda seest.

Kogu pimedust endast täielikult eemaldada on ebatõenäoline, sest elu ei seata sellist eesmärki meie ette. Hakkame võitlema enda sisemise pimeduse vastu, kontrollime selle avaldumist, keelame selle endale ja sellega kasvatame seda endas veelgi enam. Kuni enesehävituse ja enesetapu programmi käivitamiseni. Sest varjates oma varjatud külge oma vaateväljalt, jääb inimene puudulikuks, ta jääb poolikuks. See viib veelgi suuremate probleemideni. Näiteks: kui inimene lülitab välja valu, lülitab ta välja ka armastuse. Eirates solvumist, lülitab ta välja rõõmu. Ei märganud süütunde programmi endas, lülitab ta välja vabaduse.

Terviklikkus – see on meie peamine eesmärk sel planeedil. Terviklikkus, mitte poolikus. Seega on oluline leida tasakaal kõiges.

Ja see on meie ühine eksam selles kehastuses. Igal inimesel on oma. Oma sügavuseni sukeldumiseks. Just seetõttu elame praegu ajastul, mil tõde meid ümbritseb, mitte väljaspool, vaid igaühe sees. Ja kui meie sees on viha, vihkamine, hirmud, häbi, süü või solvumine, siis hoolimata sellest, kui hästi me end väljastpoolt esitleme, on see energia juba olemas ja kui me seda ökoloogiliselt ei rakenda, hävitab see mitte kedagi teist, vaid meid ja meie enda elu.

TUNNUSTAMINE, kui osa aktsepteerimisest. Maal pole vaja pimedust jõuga välja tõrjuda, vaid tunnistada omaenda pimedust, saada teadlikuks oma varjuküljest, näha seda ja nõustuda, et see eksisteerib. Suunata oma teadlikkuse taskulamp sellesse suunda ja oma hingevalgust. Sest just siis kaotab ta meie üle võimu, sest ta tegutseb ainult seni, kuni jääb varju.

Valgus võib omada varju, kuid pimedus ei saa omada valgust. Seetõttu on oluline valgus suunata omaenda varjuküljele. Kuid enamus inimesi ei tee seda, sest see on valus. Mõnikord liiga valus. Tunnistada tõde, näha endas ebameeldivat – see on suur eneseületamine. On palju lihtsam süüdistada teisi, määratledes nad oma valu põhjustajatena. “Kui poleks teda/neid, siis oleksin mina juba…,” on kõrkusega elavate inimeste moto. Seetõttu on paljude jaoks talumatu tunnistada, et kõik ümbritsev – oleme meie ise… väga raske on tunnistada, et meie ise ja mitte keegi teine on loonud oma elus kõik, mis toimub ja kõik muu on vaid selle teatri dekoratsioonid, mis peegeldavad meie enda moonutatud peegeldust.

Selline enese tõe tunnustamine on enamiku jaoks ületamatu ülesanne. Mõnikord on see ülesanne, mida ei lahendata isegi mitme elu jooksul. Kui inimene teaks, et selline enesearendamise töö on väljapääs Sansara rattast, väljapääs kannatuste ringist, siis ta suudaks sellega hakkama saada ühe eluga. Kuid ei. Kõrkus on magusam. See sosistab kõrva nii meeldivalt: “See pole sina, sa oled ju väga hea, sa oled väga õige, see pole sina, süüdi on nemad – need teised, “väga halvad” inimesed…

Inimese uhkus on salakaval asi. See peitub kohtades, kus inimene isegi ei kaaluks. Kõige ilmsemal kohal, kuid kõige vähem ilmselgelt inimesele endale. “Minu isa oli türann, kogu minu lapsepõlv suruti mind maha,” ütleb mees, kes on asunud valgustumise teele… “Kuidas ma saan teda aktsepteerida sellisena, nagu ta on?” küsib ta keerulist küsimust. Ja mõnele inimesele võib selline ülesanne olla ületamatu mitte ühe, vaid mitme elu jooksul. “Mees pettis mind pärast 20 aastat ühist õnnelikku elu,” ütleb ilus naine valuga… “Ma andestan talle intellektuaalsel tasandil, kuid hingega ma seda kunagi aktsepteerida ei suuda.” “Kuidas sa selle ise loonud oled?” –“Mina???!!!!!”, ta reageerib emotsionaalselt ja siiralt kohe ärritunult.

Ja selgub, et need hinged kohtuvad ikka ja jälle elust elusse. Kuni aktsepteerimine ei toimu. ABSOLUUTSE ARMASTUSE VIBRATSIOON ON AKTSEPTEERIMINE! Seni, kuni mõistmine ei jõua, et selles elus on kõik meie jaoks, seni, kuni inimene ei suuna oma tähelepanu ja vastutust teiselt inimeselt endale, ei saa seda küsimust lahendada, ja seega kogemus kordub, kui mitte selles elus, siis järgmises. “Miks mul on vaja seda kogemust, mida see õpetab? Kuidas selle kogemuse abil evolutsioneeruda ja kasvada?” – need on küsimused, mida tasub endalt küsida.

Kuid sellest rääkimine on palju lihtsam kui mõistmine ja veelgi rohkem aktsepteerimine, et see saaks olla meie peamiste väärtushinnangute aluseks. Seisund, mis toob sisemise harmoonia, kui maailmas juhtub mis tahes, on sinu sisemises emotsionaalses ja tunnete ookeanis täielik vaikus, on see, mida kogu inimkond lõppkokkuvõttes praeguses tsivilisatsiooni üleminekus püüdleb.