Esimeseks on maailma jagamine mustaks ja valgeks, ning samuti heaks ja halvaks. Kui inimene järgib sellist vaadet, siis ta kannatab selle tõekspidamise tõttu. Asi on selles, et sellise suhtumisega inimene kasutab ainult ühte tunnust, mis teda ei rahulda, näiteks inimesed, kes hiljaks jäävad on halvad või samuti halvad on inimesed, kes oma lubadusi ei täida või valetavad.

Aga inimene, kes pidevalt hiljaks jääb, võib samal ajal täiuslikult täita oma kohustusi, genereerida ideid ja tehasuuremat osa kollektiivi tööst. Või teine näide, inimene võib olla pisiasjades valetav, kuid samal ajal olla täiesti aus tõsistes vestlustes.Inimesed on erinevad.Seetõttu sellise suhtumise korral maailma ja inimestesse vastu jäetakse välja mitmekesisus ja erinevus, mis on omased universumile, ning keskendudes mustvalgele maailmale, muutub inimesele raskeks selgitada teiste inimeste või maailmas toimuvate olukordade eripärasid. Nii et tekib eitamine, käivituvad hirmu-, ohutuse- ja ärevusprogrammid.

Teiseks on „minu arvamus on ainuõige“. Selline seisukoht on väga autoritaarne ja ei talu kriitikat. On üsna suur hulk inimesi, kes arvavad, et nad tunnevad hästi  seda maailma ja kuidas siin asjad käivad, et nad on kõik proovinud ja teavad seetõttu on neil õigus teistele näidata, kuidas tuleb elada. Selline tajumine moonutab reaalsust, kuna igaühel on oma tõde ja iga tõde on võimalik ümber lükata. Selles maailmas on kõik suhteline.

Üks asi on kindel – see on valikuvabadus. Iga inimene valib endale, millise tõega ta tahab vastavuses olla, kuid see kõik ei taga talle absoluutset õigsust.

Kolmas on liigne draamatiseerimine. Keegi pole selles maailmas millestki kaitstud. Elus võib juhtuda nii halba kui head, kuna elame duaalsuses. Inimesed, kes kalduvad liialt dramatiseerima, kinnistuvad halvasse, kui “kõik on kadunud” ja “me kõik sureme”, ilma et nad näeksid võimalust näha positiivseid hetki igas olukorras.

Veelgi enam, tõenäosuse üle hinnatakse sündmuste arengut negatiivse stsenaariumi järgi, kui juhtub mis tahes sündmus – kõik on halb vi kindlasti toob halba. Probleem seisneb tajumises, täpsemalt negatiivsete stsenaariumide arengu valikus ja nende sündmuste järgnevate negatiivsete reaktsioonide käivitamises, samas kui tegelikult võib kõik olla üsna hea. Kõik mis siin toimub too sulle vaid head, isegi kui esialgu nii ei tundu.