Ärkamist (või valgustumist) kujutatakse sageli kui mingit ideaali: justkui oleks see tingimata inimene, kes elab vaesuses või erilistes tingimustes, omades teatud „õigeid“ omadusi – headust, kaastunnet, andestavust.

Tegelikult ei ole ärkamine mingi kuvand ega kohustuslik „kostüüm“, mida inimene endale selga paneb; see on seisund, kus teadvustatakse oma tõelist olemust ja mõistetakse, et kõik sildid ja mõistuse programmid on illusoorsed.

Asi on selles, et ärkamise protsessis lakkab inimene samastamast end teatud iseloomujoonte, rollide ja uskumustega. Teadlikkus avaneb väljaspool harjumuspärast „mina“ ja just see annab tõelise vabaduse tunde.

Sellises seisundis kaovad peale surutud ettekujutused sellest, milline „peaks“ valgustunud inimene olema: ei ole rangeid reegleid ega nimekirju omadustest, mida peaks endas tingimata kasvatama.

Ärganud teadvus näeb, et iga inimene, iga olend on lõputu Universum, kus toimuvad kõige erinevamad protsessid ja avalduvad kõige erinevamad programmid.

Üheks selliseks programmiks võib pidada kaastunnet selle tavapärases tähenduses. Kui selle sõna üle järele mõelda, tähendab see „kaasa kannatamist“ – teise inimese kannatuse kooskogemist, kellele me projitseerime oma empaatiat. Sisuliselt on see ühenduse loomine teise inimese negatiivsusega ja selle toitmine omaenda energiaga.

Kuid ärganud teadvuse seisukohast on igasugune kannatus vaid ajutine illusioon, mille põhjustab mõistuse tõlgendus. Teadvustamata meel loob ja hoiab kannatust, samas kui inimene, kes sellesse on sukeldunud, otsib oma valule kinnitust – näiteks selleks, et teda haletsetaks või „kaasa tuntaks“.

Kui aga vaadata seda sügava selguse seisundist, mõistad: mitte keegi peale inimese enda ei saa tema kannatust „ravida“, sest see on tema isiklik valik, mis põhineb sellel, kuidas ta hindab ja tõlgendab toimuvat.

Kaasa kannatamine tähendab kannatuse reaalsuse kinnitamist, selle tunnistamist, et see „väärib“ eksisteerimist.

Ärganud teadvus, vastupidi, näeb, kuidas iga emotsioon tekib, kuidas see toitub tähelepanust ja energiast. Ja kui inimene otsustab lõpetada selle programmi „toitmise“, nõrgeneb see aja jooksul ja kaob.

Oluline on märkida: harjumuspärase kaastunde puudumine ei tähenda sugugi ükskõiksust ega julmust. Ärganud teadvus on võimeline armastuseks, abiks ja toetuseks. Kuid armastus ei võrdu haletsuse ega „kaastundega“ kui osalemisega teise inimese kannatustes.

Aidata saab erineval viisil: näidata väljapääsu, selgitada valu tõelisi põhjuseid, õpetada olukorda uue pilguga vaatama – kuid mitte jagada kannatust ega tugevdada seda inimeses.

Ärkamise seisundis kaob vajadus „olla keegi“.

Inimene lakkab samastamast end isiksusega, keda ta on harjunud pidama iseendaks, ja teadvustab, et ta on puhas kohalolu, puhas teadvus, mis eksisteerib väljaspool rolle ja omadusi. Võib jätkata elamist ja tegutsemist maailmas läbi harjumuste või kasvatuse „filtri“, sest keha ja meel jäävad tööriistadeks, kuid kaob jäik seotus nende rollidega.

Igal hetkel on valik: kas toetada programme, mis tõmbavad alla, või lõpetada nendele energia andmine.

Seega ei ole ärkamisel midagi pistmist sellega, et tingimata elada askeesis või kanda teatud „pühaduse maski“. See on sisemise vabaduse seisund, kus näed kõiki mõistuse mänge, draamasid ja konflikte, kuid ei takerdu neisse. Sa jääd rahulikuks ja samal ajal suudad maailmaga suhelda.

See omaenda lõpmatuse mõistmine annab kerguse tunde: sa võid olla ükskõik kes või mitte keegi konkreetne – oma olemuses jääd alati selleks, mis on väljaspool kõiki silte ja rolle.

Sellist seisundit ei saa „stsenaariumi järgi“ kujutada, sest see ei ole seotud välise käitumisega, vaid sügava sisemise teadvustamisega.

Ei ole ühtseid „omadusi“ ärganud inimese jaoks, nagu ei ole ka jäika šablooni, mida kõik peaksid endale sobitama.

Peamine on mõista, et ärkamine eemaldab kõik illusioonide kihid, viib kannatustest kaugemale ja võimaldab näha maailma sellisena, nagu see on.

Kõik programmid, nagu enesehaletsus, kannatus, püüd kannatuste poole või kaastunne selle pealiskaudses tähenduses, muutuvad mittevajalikuks, kui näed, et need on vaid mööduvad lained piiritus teadvuse ookeanis.