Kohtumisteks paratamatusega.
Talvise pööripäeva ja uue aasta pühade ajal rohkem tahaksin rääkida valgusest ja ilusatest asjadest. Aasta viimastel päevadel otsustasin aga täpsustada ühte punkti meie igapäevaelust. Hea uudis on see, et üha enam inimesi ei vaja minu meeldetuletusi ja selgitusi, sest nad juba tunnevad ennast täpselt nii, nagu ma kirjeldan enda artiklites. Teisest küljest üha rohkem on inimesi kes elavad oma elu hetked ja ma loodan, et järgnev materjal on abiks. Me teame ja teadvustame kuidas enda sisemiste seisunditega me loome enda reaalsust ja oskame näha kuidas see toimub, kuid meie endi jaoks võivad olla üllatuseks ebameeldivad olukorrad, mis ei puuduta otse, kuid kaasavad meid ühel või teisel viisil.
See võib olla konflikt lähedaste inimeste vahel, kelle läheduses sa elad, või mõni tragöödia ligidal (auto avarii või keegi on saanud südameinfarkti), või tööalane kokkupõrge, kui näiteks ülemus alandab sinu kolleegi… Sa näiliselt pole kaasatud, kuid mingil põhjusel näed toimuvat. See tekitab emotsioonaalse tormi ja isegi füüsilisi keha reaktsioone – värisemine, nagu vatised käed ja jalad, kõrgendatud vererõhk, peavalu, iiveldus jne.
Ja inimesed küsivad sageli: mida ma veel pole endas läbi töötanud, mida ma ei ole puhastanud, kui ma selliseid asju näen ? See on tõesti kummaline… Me rohkem pole kui magnet ebameeldivatele sündmustele, sa oled juba õppinud looma oma elus head ja aktsepteerima toimuvat kui järjekordset arengu sammu, mitte kui probleemi, sa tunned ja näed rohkem positiivsust erinevate olukordade taga – oma jõu, oma sisemist väärikust, suuremeelsust, armastust, kaastunnet jne. Väljastpoolt vaadates mõistab inimene suurepäraselt, miks selline olukord on tekkinud ja mõistab, et see on kõigile osalistele vajalik ja väärtuslik. Inimene on täiesti vaba hirmudest, hinnangutest toimuva suhtes ja teadvustab, et inimesed käituvad nii, sest nad ei saa teisiti käituda ja peavad kogema toimuvat…
Ligidal toimuvad sündmused vaid süvendab abituse seisundit – sest emotsionaalne ja sageli ka füüsiline ebamugavustunne on olemas ja me ei saa seda mõjutada. Aga me peame midagi tegema selleks, et säilitada oma tervist ja oma emotsionaalset tasakaalu. Selliseid situatsioone ma nimetan “
Meie mängude minevikus on olnud palju selliseid hetki, kui me pidime ühelt poolt end kaitsma ja teiselt poolt pidime tegema mängureaalsuse poolt nõutavaid tegevusi: Vanduda truudust kellegile või millegile, kuigi südames ei ole sellega nõus, vaikida, kui sees kõik keeb õiglasest vihast, mitte seista laimatud sõbra eest ja käituda nagu kõik teised… Jah, sellistest olukordadest ei olnud õiget väljapääsu, sest kui sa oled teinud valiku oma hinge kasuks võib kannatada su keha, kui aga oled teinud valiku lähtudes ellujäämisest, siis kannatab su hing. Seega on need praegused olukorrad vaid kui kaja, ehk meeldetuletused konfliktidest, mida me kõik oleme varemgi läbi elanud. Need toimuvad meiega just selleks, et me saaksime taas kord meenutada ja elada läbi lootusetuse tunne, ning seda lahustada oma südames.
Sest sel hetkel oleme nii vertikaalis ehk teadlikkus kontaktis oma hingega, kui ka horisontaalis, sest me peame kuidagi reageerima. See vertikaali ja horisontaali ristumiskoht on just see südamepunkt, mis võib meile meelde tuletada, et igasugune reaktsioon on ajutine, hetkeline, mänguline ja väljaspool Mängu ei oma mingit tähendust. Seega selliste vältimatute olukordade üleelamise algoritm on väga lihtne:
Ära süüdista ennast ega otsi põhjusi, miks sa sellises olukorras oled, see kogemus on sulle praegu vajalik.
Ära osale selles olukorras vaid lihtsalt võta vastu südames oma tunded ja emotsioonid, mis sinu sees sünnivad.
Hinga tänulikkusega ja rahuga. Kui sa seda teed, väheneb olukorra kuumus ja sa ise tunned suurt kergendust, sest olete teinud vajaliku töö.
Pea meeles, et üleminek uuele mängule ei ole võimalik ilma vana mängu lõpetamata. Kui sujuv ja valutu see rotsess on, sõltub inimeste teadvusest, kas ta suudab eelmised lood tänulikkusega lasta läbi oma sisemise emotsionaalse filtri, ilma hinnanguteta… Sellised situatsioonid on ebameeldivad, rasked ja mõnikord isegi tekitavad füüsilist valu, kuid see peab meist läbima nagu laine, mis võtab kaasa kõik mineviku moondused, et meie hing saaks uues maailmas veelgi eredamalt särada.