Selle artikli alguses tahaks meenutada sõnu tuntud valmist „Ritsikas ja sipelgas“: „Laulis suve kauni maha, ringi vaadata ei jõudnud, kui juba talv silma vaatab.“ Inimese keskiga on justkui see sama talv, mis ühel hetkel ja väga „ootamatult“ tabab igaüht meist. On huvitav, et koolis, ülikoolis ja karjääri alustades arvame ühelt poolt, et kogu elu on veel ees, kuid teisalt tajume 40–50-aastaseid inimesi peaaegu vanuritena.

Aga kui ise sellesse ikka jõuame, mõistame, et elu pärast 40. eluaastat alles algab ning see, mida nooruses plaanisime ja millest unistasime, oli hoopis midagi muud kui need väärtused, mis tegelikult on tõelised. Keskeale läheneme kõik teatud pagasiga – kas siis tänu oma varasematele valikutele ja otsustele või pettununa oma vigades ja eksimustes.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.