Me sageli küsime enda käest kolm küsimust, mis mängivad võtmerolli selles, kuidas edaspidi kõik lahti rullub. Need kolm olulist küsimust aitavad sul end täiesti uue pilguga vaadata:

• Kes ma olen?
• Kuhu ma liigun?
• Ja miks?

Kui võtta ära kõik väline – kes ma siis olen?

Oleks hea tuua  pinnale kõik selle, mis ei lase seestpoolt päriselt tunda: „Ma olen väärtuslik iseenesest, ilma tingimusteta. See lause kõlab imeliselt. Mõistusel justkui polegi vastupanu: „Jah, jah, jah — ma tahan seda!” Aga päriselus on palju olukordi ja lugusid, kus inimene tunneb: „Ma ei suuda nii elada.” Me kasutame erinevaid tööriistu, et näha, kus sa komistad: hinnangud, võrdlemine, reaktsioonid heakskiidule, kriitikale, mittenõustumisele jne. Kuidas nihutada fookus väljast sissepoole? Vii fookus endale. Kes mida ütles või tegi, kas meeldis või ei meeldinud, kas kiideti heaks või mitte — see peaks sulle olema ükskõik. Luba teistel olla sellised nagu nad on. Võta vastu , mi sinu poole tuleb. See ongi sisemine tugi, sisemine „selgroog”, mida sa enda jaoks üles ehitad.

Küsi endalt: kui see kõik ära võtta, mis jääb?
Kui ära võtta:

• teistega võrdlemine,
• sõltuvus teiste heakskiidust,
• sõltuvus kiitusest,
• välised hinnangud,

Kui sinult võtta ära kõik, siis mis jääb alles, kes sa siis oled? Lause „Ma olen see, kes ma olen. Ma olen selline, nagu ma olen. Ma olen väärtuslik sellisena, nagu ma olen. Ma tahan olla mina ise” kõlab hästi.
Aga sageli on see „mina” tegelikult ehitatud võõrastele hinnangutele — ja enamasti mitte isegi autoriteetsete inimeste omadele.

Kui me õpime end lahti siduma ja fookust sissepoole tooma, jõuame suure küsimuseni:
Kes ma olen ilma kõigeta selleta?
Kui palju ma olen väärt, kui keegi mind ei vaata?
Kui palju ma olen väärt, kui ma mitte midagi ei tee?

Ja selgub, et paljud inimesed ei tunne ennast üldse. „Ole sina ise” kõlab ilusalt. Aga kes on „mina ise”? On üks näide, mis näitab, kui valikuliselt me näeme. Kui oleme millelegi häälestatud, siis me ei märka teistsugust. Mul oli lugu poes. Soovitati ühte head mineraalvett. Läksin poodi — riiulid vett täis, kõik pudelid pikad ja kitsad. Läksin ühest otsast teise, ei leidnud. Teist korda samuti. Lõpuks küsisin töötajalt, tema näitas — ja pudel oli hoopis teistest jämedam. Siis sain aru: mul oli peas „pildi” järgi ettekujutus, milline veepudel peab olema. Ja sellepärast ma ei näinud teistsugust, kuigi ta oli silme ees.

Teine näide on enese määratlemisest.Kujuta ette täiesti valget tuba: valged seinad, põrand, lagi, kardinad, mööbel — kõik valge. Ja sina oled seal „valge”, sul pole millegagi kontrasti. Kui puudub erinevus ja võrdluspunkt, võivad inimesed psühholoogiliselt väga tugevalt tasakaalust välja minna. Peamine on see, et pole vastust küsimusele: „Kes ma olen?”Aga kui näiteks seinale maandub kärbes või sääsk — väike, aga kontrastne — tekib äkki „teine punkt”. Siis psüühika reageerib: „Ohoo, see on teistsugune — järelikult mina olen ka midagi muud.”
Ja käivitub enese äratundmine. Selleks on vaja mingit võrdluspunkti. Kui kõik on „sama”, on seda võimatu teha. Siis tekivad kaks kategooriat: sarnaneja erinev.

Kui sa lõpetad enda võrdlemise teistega ja püüad lahti saada sõltuvusest teiste arvamusest, heakskiidust ja kriitikast — siis justkui kaob see „kärbes valgel seinal”. Kaob ka varasem enesemääratluse punkt, sest see, millele sa oma arusaama endast ehitasid, ei toimi enam. Ja tuleb leida uued orientiirid. Sealt tulebki tunne: abitus, segadus, orientiiri kadumine. Et liikuda välisest sisemise juurde, ei pea sa alguses kõike „nulli” tõmbama. Võrdlemise mehhanism võib jääda — sa lihtsalt muudad suunda. Kui varem oli fookus teistel inimestel, siis nüüd suuna see endale: võrdled ennast täna oma teise versiooniga.

Nagu remondi puhul: sa ei saa korraga teha katust, seinu, vundamenti ja kõike muud ühel päeval. Kõik käib sammhaaval. Seega enne, kui püüad „kõike maha lammutada”, õpi kõigepealt fookust väljast sisse tooma.

Näiteks:

• aasta tagasi ja täna,
• energias ja energiat pole,
• terve ja veidi haiglane,
• väsinud ja täis jõudu,
• „jee!”-tundega ja täiesti muserdatud.

Võrdlemine jääb, aga sa küsid endalt iga kord:
„Miks ma võrdlen end sõbrannaga?”
„Miks ma vaatan mingi mule tundub ennast targema õpetaja või guru peale?”

Sama kehtib kriitika ja heakskiidu kohta:

• väline kriitik → too see enda sisse: kas ma ise oskan endale konstruktiivselt tagasisidet anda?
• väline kiitus → too see enda sisse: kas ma oskan end ise tunnustada ja toetada?

Kuni sa päriselt ei „koli” enda sisse, jääd sa kõikumisse: sind raputab siia-sinna. Kas on võimalik kohe otse „sisse hüpata” ja teada: „milline ma olen oma olemuselt”? Ma pole kindel. Seepärast püsibki alguses segadus: kes ma olen, mis ma olen. Aga kui sa õpid endaga töötama — ennast iseendaga võrdlema, ennast ise toetama ja ka iseenda suhtes aus olema — siis jõuad sa pärisküsimuseni: Kes ma olen? Kuidas ennast tundma õppida, kui eemaldada välised orientiirid? Kas sina oled juba leidnud vastuse küsimusele „kes ma olen” ilma väliste orientiirideta?

Järgmises artiklis ma kirjutan vastused teistele küsimusele: „Miks?” ehk mis sind tegelikult juhib.