Te ju aina kurdate, et olete väsinud. Et kõik on ära tüüdanud. Et enam ei saa nii edasi minna. Räägite sellest sõpradele, sosistate endale nina alla. Ja siis tõusete – nagu midagi poleks juhtunud – uuesti püsti ja elate täpselt samamoodi edasi nagu eile. Teete sedasama, mida eile ja üleeile. Kuigi seest on juba ammu kõik rahutu ja kipitab. Aga ikkagi liigute mööda sama rada. Harjumusest. Sest „nii peab“.

Olge ausad – mitte minu, vaid iseenda vastu.

Kui te midagi ei muuda, siis te valite teadlikult jätta kõik nii, nagu on. See ei ole paus. See ei ole „ajutine“. See on täiesti täiskasvanulik otsus: jätta kõik endiseks. Ja kõik, mis teie ümber toimub, on lihtsalt kviitung teie otsuse eest. Tahtsite stabiilsust? Palun väga. Tahtsite ilma riskita? Siin see on. Tahtsite vaikselt „ära oodata“, kuni läheb lihtsamaks? Olgu, tere tulemast – nii te jäätegi istuma ja ootama.

Te ei ela nii sellepärast, et teil poleks valikut. Te elate nii, sest kunagi enda sees otsustasite: „Olgu, parem las olla nii, peaasi et ilma vapustusteta.“

Seega lõpetage vähemalt endale valetamine. Mitte olud ei ole süüdi, vaid teie olete valinud mitte liikuda. Ja kuni te seda endale ei tunnista, kordub kõik uuesti. Nagu „naaritsapäev“, ainult et näitlejad ja dekoratsioonid vahelduvad, mõte jääb samaks.

Sageli maskeerub kannatamine terve mõistuse ja ettevaatlikkusena. Te ütlete: „Ma ei taha rutata ja kõike korraga katki teha“, „Ma ootan õiget hetke“, „Ma ei ole veel valmis.“ Aga miks te siis kurdate – te ju saate täpselt seda, mida ise valite:

Kui sa kannatad, siis tähendab, et sulle on see veel talutav.
Kui sa vaikid, siis tähendab, et sa oled nõus.
Kui sa lükkad edasi, siis tähendab, et see ei ole sulle tegelikult nii vajalik.

Elu ei vaidle. Elu on peegel. Ta lihtsalt noogutab vastu: „Olgu, paneme nii kirja.“

Päris muutused ei alga motiveerivatest loosungitest ega uutest eesmärkidest. Need ei alga esmaspäevast ega puhkuselt naasmisest. Need algavad hetkest, mil sa lõpetad toetamise sellele, mis sind enam ei rahulda. See võib olla üks aus „ei“. Üks keeldumine kõike ja kõiki enda õlgadele võtta. Üks samm teises suunas. Ja sel hetkel – klõps – hakkab reaalsus nihkuma. Aeglaselt, aga pöördumatult.