Praegu on paljudel inimestel teravalt üleval teema: rahulolematus iseendaga, enese mittevastuvõtmine ja süüdistused enda suunas. Igaühel omal moel. Mõni on läbi elanud palju ja imestab, miks ta tunneb jälle viha, pettumust, kurbust või lihtsalt väsimust elust. Mõni näeb esimest korda enda kohta tõde: arvas, et on alati “hea ja õige”, aga elu olukorrad tõid välja tunded, mida ta endas varem ei märganud. Teisisõnu: esile tuleb meie varjupool  see osa, mida oleme harjunud peitma.

Pikka aega õppisime ellujäämiseks endas midagi ära lõikama: valusaid kogemusi, süütunnet, häbi, rahulolematust. Panime maski ette ja püüdsime olla “õiged”  läbi vaimsuse, religiooni, moraali või vastupidi mässu ja reeglite eiramise. Aga peitmine ei tervenda. See lihtsalt lükkab asja sügavamale.

Praegu on aeg teistsugune: sisemine pinge tahab välja tulla, et see saaks lõpuks nähtud ja vastu võetud. See ei tähenda, et sinuga on midagi valesti. See tähendab, et sa oled valmis endaga ausam olema.

Oluline mõte on see: paljude “negatiivsete” tunnete all on tegelikult armastuse puudus. Kui inimesel on sees valus, kui ta on kaua ilma soojuseta, turvata või enda vastu karm, siis armastus justkui väänatakse pingesse ja see võib väljenduda vihas, solvumis, kontrollis, kibeduses või enesehaletsuses. See ei tee neid tundeid “õigeks”, aga aitab mõista: nende taga on mingi haav, mis vajab hoolt, mitte karistust.

Kui sa oled enda vastu rahulolematu, siis tihti ei ole probleem “sinus”, vaid selles, et sa ei luba endal olla inimene ebatäiuslik, tundlik, vahel väsinud, vahel ärritunud. Tervenemine algab sealt, kus sa ütled endale ausalt: “Jah, ma tunnen seda.” Ja sa lõpetad enda maha tegemise selle eest.

Armastus ei ole midagi, mida peab väljast otsima. See on võime olla kohal, leebem ja ausam iseenda suhtes. Vahel piisab, kui sa tood end tagasi lihtsatesse hetkeseisunditesse: rahu, tänulikkus, soe pilk, pehme hingamine, üks päris hetk looduses või kodus. Mitte selleks, et “kõik kohe korda teha”, vaid selleks, et meenutada: ma olen elus ja ma olen väärt hoolt.

See ei juhtu lõplikult ühe korraga. Meil on vanad harjumused kannatuse ja enesekriitika suunas, ja me võime sinna tagasi vajuda. Aga kui sa hakkad seda mustrit nägema, siis sa ei jää enam sinna samamoodi kinni. Sa saad valida uuesti.

Ole endaga hell. Kõigepealt soojenda ja hoia iseennast  ja alles siis saab see soojus hakata loomulikult ka väljapoole voolama. Kui rohkem inimesi elab nii, et nad võtavad end vastu ja on tänulikud praegusele päevale, muutub tasapisi ka see õhkkond, milles me kõik elame.