Jumalik anne ja miks me sellesse ei usu?
Üks oluline aspekt meie kogemuses on see, mida inimesed on harjunud nimetama kujutlusvõimeks, fantaasiaks või millegi väljamõtlemiseks. On tasandeid, kus selliseid mõisteid üldse ei eksisteeri, sest kõik, mida tajutakse või „ette kujutatakse“, saab seal kohe oma vormi. Meie jaoks võib tunduda, et see jääb ainult sisemaailma, kuid kogemuse tasandil on see elav ja tunnetatav.
Seetõttu võiks kujutlusvõimet vaadata hoopis teise pilguga kui loomise akti. See on meie võime luua, tunnetada ja suunata oma sisemist maailma. Meie mõtted ei ole lihtsalt juhuslikud sähvatused, vaid neil on jõud ja mõju. Just seetõttu on vahel tunne, et peame end taas kokku koguma sest oleme loonud rohkem, kui ise märkasime. Fantaasia ja loomingulisus ongi see, mida võib nimetada Jumala anniks. Mitte elu ise, sest elu on igavene ega ole kellelegi „antud“ see lihtsalt on ja voolab ühest olekust teise.
Tõeline anne on hoopis võime seda elu kasutada — teadlikult, loovalt, tähendusega. Võime kogeda, kasvada, õppida tundma iseennast kui osa tervikust, piiritust teadvusest. Ja siin ei ole oluline, kust sa pärit oled või kuidas sa ennast määratled. Oluline on see, et see anne on olemas igas inimeses siin ja praegu.
Küsimus on ainult selles:
millele sa oma kujutlusvõimet kasutad ja kas sa usud oma andesse?