“Teadlikkuse” pooldajate seas on sageli levinud teooria, et kõik, mis põhjustab meile probleeme, samuti inimesed, keda me kohtame ja kellega kokku puutume, peegeldavad meie enda puudusi ja sisemisi blokke. Selle idee kohaselt on inimesed nagu peeglid: nad näitavad meile meie nõrkusi ja omadusi. Näiteks kui keegi pidevalt sinu kallal norib, siis selle asemel, et vastu hakata, tuleks tegeleda eneseanalüüsiga ja selgitada välja, millised sisemised „blokeeringud” või „negatiivsed programmid” sinus on, mida sa „ei aktsepteeri”. Ja väidetavalt saadab universum sulle neid inimesi, et sa saaksid oma probleemid läbi töötada.

Kasutan neid termineid jutumärkides, et rõhutada, kui tihti neid korratakse ja kuidas need on muutunud klišeeks. Need fraasid võivad ise juba muutuda programmiks, aga sellest räägin hiljem. Praegu tahan esitada selle konkreetse näite põhjal: Selle kontseptsiooni järgi, kui ema, onu, vanaema, ülemus või kolleeg rikuvad pidevalt sinu meeleolu, tähendab see, et midagi on valesti sinuga. Ja niipea kui sa „parandad ennast“, muutuvad ka nemad. Kõik on imeline, kõik on rahul, võiks aplodeerida ja teema sulgeda…

Кui keegi küsib, et kas see tõeti töötab nii?», kuuleme jälle jutte «lakkamatust enesetäiendamisest», «ühest probleemist saad üle, tuleb järgmine katsumus» ja muid sarnaseid väljendeid. …Ah jah, ja öeldakse ka, et «me kõik oleme üksteisele peeglid»… Nagu oleks sattunud mitte Matrixisse, vaid mingisse viltuste peeglite tuppa. Naljakas tuba, kus vaatad ennast ja näed ainult moonutatud pilti, mis väidetavalt oled sina ise. Inimesed-peeglid. Peegeldus või moonutus? Tundub, et kuhugi ei ole võimalik põgeneda – kõikjal ümberringi on inimesed-peeglid. Piisab vaid negatiivsest mõttest või teost, ja kohe tuleb peegel vastu, kus kõik su vead ja patud on nähtavad. Mine nüüd ja „tööta endaga“, muidu ei näe sa Üleminekut ega kõrgemaid dimensioone.

Peab tunnistama, et see on mugav teooria…Aga mis selles rohkem on? Kas see on tõesti konstruktiivne (mida on siin kahtlemata olemas – peegeldamise printsiip tõesti eksisteerib ja töötab) või on see hoopis pideva alaväärsustunde, süütunde ja usalduse kaotamise soodustamine enda suhtes? Kas see muudab meid aina kahtlustavamaks oma tegude ja reaktsioonide suhtes? Kas see loob krooniliselt madala enesehinnangu?

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.