Inimene vajab inimest. Armastuseks ja sugu jätkamiseks, sõpruseks ja soojadeks suheteks, ühise kogemuse saamiseks ja üksteise toetamiseks, suhtlemiseks ja koos tegutsemiseks, arenemiseks ja küpsemiseks. Me kõik ei saa ilma teiste inimesteta. Me kõik oleme üksteise jaoks olulised. Ja veel enam: lõpuks, pärast kõiki maailma katsumusi, mis nagu küllusesarvest valguvad inimeste pähe iga aastaga aina intensiivsemalt, peavad inimesed ühinema.

Mida kauem me seda ei tee, seda kauem kestavad ka kõik ühiskondlik-ajaloolised segadused, mis praegu igal pool toimuvad. Kuid kollektiivses mõttes ei ole inimeste ühinemine ajaliselt veel kuigi lähedal. Me pole selleks veel küpsed. Inimesed on killustunud ja enamik hoiab sisemist strateegiat „minu onn on servas, ma ei taha midagi teada“. Praeguses etapis on see lihtsalt fakt, ei midagi enamat.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.