Inimese kehas olev valguse koefitsient. Millest see sõltub ja millised on protsessi kõrvalmõjud valgusenergia mahutamisel füüsilisse kehasse.
Termin “hõbeniit” mainiti juba vanades esoteerilistes õpetustes. Nende õpetuste kohaselt on meie füüsiline keha ja peenemad, eeterlikud kehad, energiakeha ja muud kehad ühendatud ülemiste vaimsete tasanditega hõbeniidi abil. Kõrgem Mina ehk meie kõrgem olemus ja see, mida me praegu vaimsel tasandil esindame kui inimesed, kõike seda ühendas õhuke niit. See on kestnud tuhandeid aastaid järjest. Kõrgem Mina oli kuskil seal üleval, meie edasijõudnud versioon, tulevane Mina oli seal kuskil, aga meie olime siin – väikesed, kokkutõmbunud inimolendid, me olime lihtsalt keha.
Pärast seda, kui planeedile hakkas valguma uus energia, mis eriti mõjutab võtme kuupäevi (näiteks 5.5, 12.12, täiskuud, varjutused, pööripäevad), sai kättesaadavaks rohkem valgust, rohkem vaimset potentsiaali, et seda kehasse mahutada. Kuigi me peamiselt tegeleme emotsioonide, mõtete ja energiatega, muutub selle tagajärjel ka füüsiline keha. Üheainsa eesmärgiga – võimaldada rohkem universumi valgust, rohkem vaimset potentsiaali. Need, kes regulaarselt töötavad endaga ja energiatega, nende hõbeniit muutus juba ammu võimsaks valguse vooluks, mis liigub ülevalt alla. Paljudel on jõudnud nii kaugele, et Kõrgem Mina laskub järjest allapoole, kellelgi ristub see juba otse inimese kehaga ülalt, ülemiste tšakratega, ja mõnel juba toimub täielik ühinemine inimese kehaga.