Vaikus, lahkumine ja igasugused ignoreerimise vormid – see on see, mida väga paljud nõukogude emad praktiseerisid. Laps tegi midagi – ema jäi vait, solvus, surus huuled kokku, läks ära ja ei rääkinud temaga nädalaid ega reageerinud talle emotsionaalselt üldse. Sisuliselt jätab ta lapse maha ja mõned lapsed, kes on suureks kasvanud, tunnevad seda kui „mind pole olemas“, ehk „ma kaon ära, ema ei reageeri mulle kuidagi“ – ja see on väga raske kogemus.

See tekitab lastes palju probleeme. See on psühholoogiliselt palju traumeerivam olukord kui see, kui laste peale karjutakse. Hullem kui vaikus ja ignoreerimine võib olla ainult otsene ja avalik sadistlik vägivald. See on lapsele väga kahjulik, sest sel hetkel katkestame tõesti sideme lapsega, aga see side on talle väga vajalik, kuna see on tema jaoks tugi, ja sellistel hetkedel seatakse see tugi tugevalt kahtluse alla.

See tekitab täiskasvanuks saanud lapses väga tugeva emotsionaalse sõltuvuse igast olulisest inimesest.

Seetõttu, kui tüdrukul tekib hiljem suhe poisiga, ei suuda ta üldse taluda tema vaikust. Näiteks, kui poiss läheb suitsetama, ei kirjuta talle sõnumeid, siis tüdruk mõtleb, et poiss on ta maha jätnud, hakkab kas end peale suruma, klammerduma või teda kinni hoidma, mis viib vastupidise efektini – noormees lahkub, tundes, et tüdruk „sööb ta kohe ära“.

Seetõttu on selline passiivne agressioon nagu vaikus, lahkumine, ignoreerimine väga suur „lõks“, väga keeruline olukord lapse jaoks. Kui sa kaotad lähedase või kaotad iseenda – see on võrreldav psühholoogilise surmaga. Need emad, kes nii käitusid, olid veendunud, et nad toimivad targalt (nad ju ei karju, nad pole hüsteerilised ega kurjad), nad lihtsalt vaikivad ja ignoreerivad last. See töötab alati – lapsed kardavad seda. Aga see tekitab ka 100% trauma.