Meie sees on käimas muutus, mis puudutab mitte ainult isiklikku elu, vaid ka seda, kuidas me inimestena koos eksisteerime ja koos midagi loome. Üha selgemaks saab põhimõte, et uus maailm ei sünni kellegi “ülalt” tehtud otsustest ega ühe tugevama tahte järgi, vaid iga inimese võrdväärsest osalusest. Mitte formaalse võrdsusena, vaid sisemise küpsusena: ma olen kohal, ma panustan, ma vastutan oma osa eest ja ma ei oota, et keegi teine kannaks minu elu või minu lootused ära.

Paljude jaoks on see mõte samal ajal kutsuv ja hirmutav. Kutsuv, sest see toob tagasi väärikuse ja väe. Hirmutav, sest see tähendab, et me ei saa enam elada vanas mustris, kus “keegi peaks” midagi ära lahendama: riik, süsteem, partner, juht, õpetaja, grupp. Kui me päriselt tahame teistsugust maailma, peab see algama teisest sisemisest kohast.

Sageli jõuab inimene esmalt faasi, kus ta vabaneb ohvriteadvusest. See on oluline ja tervendav: ta õpib end mitte enam kaotama väliste sündmuste sisse, taastab sisemise suveräänsuse, lõpetab pideva reageerimise ja draamaga kaasa mineku. Ta muutub rahulikumaks, vähem provotseeritavaks, teda ei kõiguta iga laine. Mõne jaoks tähendab see ka seda, et ta tõmbub pikemaks ajaks sissepoole, vaikusesse ja oma maailma. Nagu närvisüsteem taastuks.

Ja siin tekib üks huvitav paradoks: kui ärritus on kadunud, kui valulikud haagid on lahti lastud, võib koos sellega kaduda ka vajadus osaleda. Inimene justkui “ei tunne enam” kollektiivset pinget, ei resonantsi vanade struktuuridega, ei soovi vaielda ega tõestada. Ta ei ole tuim, vaid lihtsalt teises sageduses. See on loomulik vahe-etapp. Aga see ei ole lõppjaam.

Järgmine samm on sageli kõige küpsem ja kõige nõudlikum: tulla tagasi tegutsemise juurde, kuid uuel moel. Mitte vihast ja vastandumisest, mitte sisemisest rahulolematusest, vaid selgusest. Mitte “ma pean reaalsuse ära parandama”, vaid “ma märkan, mida on vaja, ja ma saan anda oma osa”. See on proaktiivsus, mis ei sünni pingest, vaid kohalolust.

Vanas maailmas oli tavaline, et osalus käis hierarhia kaudu: keegi juhib, teised järgivad; keegi teab, teised õpivad; keegi otsustab, teised täidavad. Selline ülesehitus võib olla teatud olukordades praktiline, kuid ta tekitab kergesti varjatud tingimusi: kellele kui palju kuulub, kes kellele võlgu on, kelle sõna maksab rohkem, kes “annab” ja kes “saab”. Seal, kus on palju ootusi ja nähtamatut arvestust, sünnib pettumus. Ja pettumusest on väga lihtne libiseda tagasi ohvrirolli: “ma panustasin, aga mind ei hinnatud”, “ma tegin, aga teised ei teinud”, “keegi peaks lõpuks vastutama”.

Uue maailma koostöö vajab teistsugust sisemist alust. Võrdväärne osalus ei tähenda, et kõik teevad täpselt sama palju või samal viisil. See tähendab, et igaüks panustab oma võimaluste ja tugevuste järgi, ilma et ta seaks teisele inimesele nähtamatuid tingimusi. Ma ei panusta selleks, et mind päästetaks, kinnitataks või kroonitaks. Ma panustan, sest see on kooskõlas minu väärtustega ja ma suudan seda teha. Ja samal ajal oskan ma hoida piire: ma ei anna üle oma jõu, ma ei “osta” armastust tegudega, ma ei tee end tühjaks, et teised mind vajaksid.

Selle küpsuse keskmes on üks lihtne, kuid kainestav tõde: iseenesest ei teki midagi. Kui me tahame, et miski sünniks, peab keegi algatama. Keegi peab tegema esimese sammu, kirjutama esimese kirja, looma esimese kokkusaamise, sõnastama idee, pakkuma välja lahenduse, katsetama. Nagu igapäevaelus: kui külmkapp on tühi, ei täitu see mõtte jõul. Kui toit on ostmata ja valmistamata, ei ilmu õhtusöök “kuidagi”. Ka siis, kui ressursid on olemas, sünnib tulemus läbi tegu.

Sama kehtib kogukondade, projektide ja uute koosolemise viiside kohta. Kui me ootame, et keegi teine kogub inimesed kokku, teeb struktuuri, loob turvalisuse ja lahendab konfliktid, siis jäämegi ootama. Kui me aga õpime tegutsema ilma sisemise dramaatika ja nõudmisteta, hakkab maailm meie ümber vaikselt muutuma: tekivad ühendused, tekivad praktilised lahendused, tekib liikumine.

See ongi üleminek sisemisest autonoomiast küpse proaktiivsuse juurde. Alguses oli vaja end kokku koguda ja sisemiselt terveks saada. Nüüd on aeg õppida osalema nii, et sa ei kaota ennast ära, aga sa ei jää ka kõrvale. Sa oled kohal, sa panustad, sa lood, sa vastutad — ja sa teed seda ilma ootusteta, ilma hierarhia ja varjatud lepinguteta. See on uus kvaliteet.

Kui sa tunned, et sinus on praegu segadus või väsimus, siis on see samuti osa protsessist. Võrdväärne osalus ei sünni sundimisest. Ta sünnib enesetoest: ma hoian ennast ka siis, kui on ebakindel, ja ma luban endal küpseda. Ning kui sisemine “jah” ükskord tekib, siis tuleb ka jõud. Mitte jõud võidelda, vaid jõud luua.