Kõik sündiud viimastel aastatel lapsed on ainulaadsed ja sellest tulevad võimalike probleemide lahendamise viisid, on vajalik uus lähenemine, kasvatus. Tuleb mõista  et laste kasvatus on muutund, Maale tulevad teadlikud hinged. Kuid igal vanemal on samuti ainulaadne ja imeline POTENTSIAAL, sama nagu tema laps.

Erinevalt lapsest, enamik täiskasvanuid usub teisi ja peab ennast tavalisteks. Aga hea uudis on see, et “tavalisi” inimesi tegelikult ei eksisteeri – igaühel meist on ainulaadne kogum omadusi, andeid ja probleeme, mis on seotud nii geneetilise pärandi kui ka varasema kogemusega. Lihtsalt pikka aega (palju kauem kui Nõukogude ajalugu) valmistati inimesi ette võõra tahte täitmiseks – kuninga, preestri, peremehe jne. Inimesed sageli leppisid orja rolliga. Seetõttu tähendas “tavaliseks” muutumine ellujäämist ühiskondliku või poliitiliseskeskkonnas. See ei olnud ei halb ega hea – see oli lihtsalt olemas ja võimalik. Selleks on aastasadu kujundatud kogu kasvatussüsteem, kuigi ajaloost teame: isegi siis saavutasid tegelikku edu ainult need, kes ei kartnud vähemalt mingil määral olla sellised nagu nad on.

Me elame täiesti teises ajastus, kõige hävitavam tuleb inimese enda seest: võimetus leida oma kohta elus, rahulolematus ja pretensioonid ümbritseva maailma ja iseenda suhtes, võimetus armastada ja armastatuks olla – kõik see kiiresti “settib” hinge- ja kehahaigustesse. Siis tekib suletud ring: haige inimesel on veel raskem saavutada seda, mida ta peab ise kõige olulisemaks.

Tänapäeval on paljudele inimestele ilmselge, et õnn on sisemine kategooria, mitte väline. Ükskõik milliseidväärtusi sa ei omaks – tugev tervis, jõukus või tugevad isiklikud suhted – kõik on muutuste meelevallas selles kiiresti arenevas maailmas. Ma usun, et igaüks teist teab näiteid ootamatutest kokkuvarisemistest isegi “kindlates” olukordades.

Aga raskused, puudused – need kõik ei ole igavesed selles elus. Kui inimene valib teise elu ja õpib toetuma “iseendale”, siis toimub midagi, mida tavaliselt nimetatakse imeks: lootusetud haiged taastuvad, vaesed saavad miljonärideks, “hallid hiired” muutuvad võluvateks iludusteks ja üksikud hinged saavad õnnelikeks partneriteks!

Aga asi on selles, et inimesed, kes on teinud oma saatusepöörde, EI OLE ENAM TAVAPÄRASED, nad usuvad ennast ja samm-sammult avastasid oma võimalused ja võimed. Ma tean hästi, kui raske on teha sammu iseenda poole. Aastate jooksul oled näinud ennast teiste silmade läbi: vanemate, õpetajate, sõprade ja tuttavate silmadega… Kõigile on tuttav mõiste “lapsepõlve kompleksid”, kuid vähesed mõtlevad sellele, kuidas need meid praegu takistavad, millised anded ja võimed jäävad meie psüühika sügavustesse müüri taha lukustatuks.

Üldse pole oluline, kuidas meid “tavalisuse” kasti suruti – meie vanemad olid omal ajal täpselt samuti “läbitöödeldud”, nagu ka nende vanemad omal ajal.

Hetkel on oluline midagi muud: praegu on õige aeg endalt lihtsad küsimused esitada: Kes ma olen praegu? Kas ma tõesti tahan nii ennast tunda ja käituda? Kas mulle meeldib mu elu või lihtsalt täidan kellegi poolt mulle surutud stsenaariumi?

Võib-olla iga kord, kui siu laps, abikaasa, sugulane või olukord sind ummikusse asetab, tasub vaadata konfliktsituatsiooni teisest vaatenurgast: kas see tõesti on nii? Võib-olla olen hoopis mina ummikus ja tema üritab mind sellest vastupidi vabastada?

Lapsed tahavad tavaliselt elada rõõmsalt ja otsekoheselt. Aga me täiskasvanud paneme esikohale hetkelised vajadused, me nagu kustutame selle elutule, mis põleb meie laste silmades ja südames! Vajadused on tõepoolest vajalikud, kuid meie laste õnnetunne muutub võluväeliseks kompassiks, mis aitab neil ujuda elu merel palju rahulikumalt ja tulemuslikumalt.