Lapsepõlve trauma kujuneb välja suhetes külma vanemaga, kes on eemaletõukav, karistav, alavääristav või nartsissistlik, olles emotsionaalselt lapsele kättesaamatu. Tavaliselt ei anna selline vanem lapsele õigust end väljendada, vaid jätab vaid õiguse vastata ootustele. Laps hakkab seetõttu intensiivselt otsima: „Millele ma peaksin olema vastavuses?“ Sellised inimesed kasvavad üles pidevas sisemises võitluses oma väärtuse pärast, mis võib avalduda erinevatel viisidel: alates liialdatud enesekaitsmisest seal, kus tegelikku ohtu ei ole, kuni jõu, teadmiste või autoriteedi tõestamiseni. Või hoopis täieliku sulandumisena teistega – ja kõik need suhtlemisviisid on seotud oma väärtuse otsimisega.

Alguses elab see trauma koos ema, isa või vanaemaga, hiljem kandub see üle suhetesse maailmaga, teiste inimestega ja kõige kurvem – iseendaga. See otsing sulgeb inimese loomulikkuse, rahuliku ja täisväärtusliku elu eest, samuti omaenda tähenduste eest. Tähendused on hülgamistrauma puhul inimese nõrgim koht. Seal, kus peaks olema usaldus ja armastus elu vastu, elab vaid tühjus, mis otsib täitumist ainsa tuttava ja kindla teega – pideva vajadusega tõestada oma väärtust ja õigust elule. Neid õpetati vastama ootustele, kuid mitte kunagi lihtsalt olema iseendad.

Inimene, kes nõuab täiuslikkust iseendalt, hakkab seda nõudma ka teistelt. Ta solvub seal, kus teda ei solvata, vaikib seal, kus ta tahaks olla mõistetud, hindab end teiste hinnangute kaudu, võtab üle teiste halvad tujud ja tõrjub inimesi eemale, sest tõrjub iseennast. Teistel on tõesti keeruline suhelda inimesega, kes kannab seda traumat, kuid temal endal on veelgi raskem. Sageli tekib hävitav soov „mitte olla“, mis viib alateadliku enesehävitusliku käitumiseni. Samas ihkab ta ainult aktsepteerimist ja mõistmist.

Traumast on võimalik välja tulla. Nii nagu see tekkis seespool, peitub ka väljapääs seal samas – iseendas:
hakkama toetuma oma tegelikele saavutustele ja omistama neid õigusega endale, avastama oma isiksuse täiuslikkust, vabastama valu, kogema end nii õigena kui valena, erinevana, ning loobuma enesehinnangutest. Oluline on luua stabiilseid, avatud ja emotsionaalseid kogemusi teiste inimestega. Tervitada oma emotsionaalseid reaktsioone ja õppida nendega sõbrustama. Taastada oma õigus elule ja iseendale. Avada elu, kus on hea olla iseendaga, mitte järgida ainult õpitud reegleid. Võtta omaks, et kui sind ei valita, siis see lihtsalt juhtub.

See on raske. Raske ja valus, aga on oluline edasi minna, püsida teel ja lõpuks jõuda kohale, kahetsemata seda teekonda. Sest kui me tõeliselt elama hakkame, andestame nii endale kui teistele kaotatud aja, sest meie praeguse elu täius pühib kõik kahetsused minema. Mina olen jõudnud sinna, kus mind aktsepteerib kõige olulisem inimene – mina ise. Nüüd näen ennast, tunnen ennast ja oskan tabada, kui vana päästik tahab mind mõjutada. See on see, mis vabastab.