Maailmas on vaid kaks peamist valikut: armastus või hirm. Nagu ühes laulus öeldakse: seal, kus on hirm, ei ole ruumi armastusele. Kui iga inimene sügavamalt analüüsiks oma elu, märkaks ta, et kõik otsused ja valikud, mis on tehtud hirmust, on viinud tagajärgedeni, kus hirmuga tuleb kokku puutuda ikka ja jälle. Sest sarnane tõmbab ligi sarnast.

Hirmu vibratsioonid on nii tugevad, et nad kas tõmbavad inimese ellu negatiivseid sündmusi, mille pärast ta muretseb, või tekitavad temas ärevushäiret ja kroonilist pinget. See kurnab tohutult, viies energia ja tervise sõna otseses mõttes tühjusesse. Ja täiesti mõttetult. Selles protsessis on palju rääkimist usaldamatuse kohta elu enda suhtes, usaldamatuse kohta Jumala suhtes, ning positsioonist – “olen kaitsetu”, “olen liiga väike selles suures ja ohtlikus maailmas”. See ei ole külluse ja rõõmu tee, see on kannatuste, traumade ja pideva muretsemise tee – enda, elu, laste ja tuleviku pärast.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.