“Hingede ärkamine ja ülestõusmine. Miks osutus ärkamine vaid teekonna alguseks?”
Mõni aasta tagasi, kui ma kirjutasin ärkamisest artikleid, leidus alati hulk inimesi, kes selle üle naersid ja pilkasid. Nende jaoks tunduvad sellistel teemadel rääkijad nagu “veidrikud”. Kuid need, kes on ise ärkamise protsessi läbi elanud, tunnevad seda väga hästi ja mõistavad, et seda ei saa millegagi segi ajada. Valgustumise, küpsemise ja taipamiste kaudu ärkasid vaid üksikud, enamik inimesi koges ärkamist läbi valu, vapustuste või sisemiste ja väliste kriiside.
Mida tähendab ärkamine iseendas? See on ühenduse aktiveerimine Allikaga, väljatulek uduseisundist, unustuse loori langemine selle kohta, kes me tegelikult oleme, ning taipamine, et nii meie ise kui ka meid ümbritsev maailm on hoopis teistsugused, kui ühiskond, haridussüsteem ja muu meile õpetavad. Ärkamisprotsess sarnaneb äkilisele väljatulekule magavast teadvusest ja ühendusele oma Hingega.