Trauma sünnib just sel hetkel, kui ründab see, kes peaks kaitsma. Tavaliselt on need kõige lähedasemad inimesed, kes oma sisemiste probleemide ja komplekside tõttu ei tule suhetes toime. Nii valavad nad, eriti kui oled laps, kogu oma valu ja moonutatud maailmapildi sinu peale, pannes sind selle eest vastutama.

Sellise käitumise ilminguid on palju, näiteks kui alandamist nimetatakse kasvatuseks või kui enda olemise piiramine on põhjendatud reeglite ja normidega. Sellisel juhul peab laps ise suureks kasvama, sest vanem ei saa hakkama.

Trauma tekib siis, kui lapsel keelatakse oma tundeid väljendada ja iseennast tunda. Siis hakkab ta keskenduma teiste tunnetele, püüdes märgata väikseimaidki muutusi nende käitumises. Toetuse asemel saab laps etteheiteid ja süüdistusi oma nõrkuses ja mittevastavuses mingile ideaalsele kujutlusele.

Veel hullem on, kui vanemad hakkavad oma last võrdlema teiste lastega, kes nende arvates on palju paremad, edukamad, kuulekamad või tähelepanelikumad. Nii annavad vanemad või teised olulised täiskasvanud lapsele märku, et nad ei võta teda vastu ja kahetsevad, et ta pole selline, nagu nad oleksid soovinud.

Mõnikord sundisid vanemad last mitte usaldama oma tundeid, öeldes, et ta mõtleb kõik välja või räägib rumalusi, mis pole tähelepanu väärt. Nad näitasid lapsele, et ta pole piisavalt hea.

Kuid igast olukorrast on väljapääs. Trauma on kunagi tehtud järeldus, mille laps valis, et ellu jääda ja end kaitsta. Hiljem hakkas ta seda uskuma ja aastatega muutus see tõeks, mis hakkas seestpoolt hävitama.

Trauma saab tuua pinnale – selleks on palju erinevaid praktikaid, mida ma kasutan hinge tervendamiseks. See toimub väga õrnalt ja hoolivalt, kui inimene vabaneb oma lapsepõlve uskumusest armastuse ja hoolivusega enda vastu. See pole äkiline taipamine, vaid vaikne lahtilaskmine, eraldumine ja enda ning oma trauma lahutamine.

Näitan selgelt kõiki erinevusi praeguse inimese ja mineviku lapse vahel, kes pidi oma traumas ellu jääma. Ühel hetkel saabub arusaamine, et see, mis enam ei sobi, ei hoia enam kinni, ja sees tekib vaikus ja palju õhku, nii et tahaks sügavalt ja rahulikult hingata.

See on vabanemise hetk, kui inimene lõpetab olemise selles, mis pole enam tema draama, karma, roll ega lapsepõlve valik. Vaikus, mis jääb pärast trauma lahkumist, ei hirmuta enam, vaid toetab. Selles seisundis mõistad oma õigust valida seda, mis on sulle oluline, ja teiste arvamus pole enam tähtis.

See ongi tagasipöördumine sellesse ellu, mida oled juba ammu tundnud, kuid pole julgenud valida, sest trauma oli piirajaks. Nüüd on see keeld, mis tuli mõistusest, hajunud ja sul on võimalus olla tõeliselt sina ise.

See pole uue elu algus ega vali start, vaid pehme väljahingamine, kauaoodatud sisemine vabanemine, mis lubab tiivad laiali sirutada.

Nii toimub kohtumine oma tõelise olemusega, sest kõik üleliigne ja see, mis takistas elamist ja iseendaks olemist, langeb ära. Saad aru, et elu pole see, mis juhtub, vaid see, kuidas sa seda koged.