Kõige tavalisem vanus, mil inimesed pöörduvad psühholoogide ja teiste abistavate elukutsete spetsialistide poole, on praegu 40–50 aastat. Põhjus on sageli üks ja kõlab umbes nii: „Olen segaduses. Elu on ummikusse jõudnud. Ma ei tea, mida teha. Kõik on lagunenud igas valdkonnas. Ma ei suuda enam nii edasi elada“ jne.

See tähendab, et väga paljud inimesed jõuavad keskeakriisiks nimetatud perioodiks tõepoolest sellisesse ummikusse, mis 100% määrab ära, kuidas nende edasine saatus kujuneb.

Vanus 37–40 aastat on teatud mõttes üks elu tee peamisi ristmikke, kus inimene kas otsustab minna oma hinge teed mööda või pöörab sellest lõplikult kõrvale. Viimasel juhul lühendab ta sellega oma elu kestust ja halvendab selle kvaliteeti.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.