Esiteks, harmoonilistes suhetes tegelevad mõlemad partnerid oma psühholoogilise küpsuse ja suhetega. Ei saa olla olukorda, kus üks tegeleb iseendaga ja teine istub ja nohiseb lakke, ning kõik on ikka suurepärane. Samuti ei saa olla õnne seal, kus üks püüab suhet arendada ja probleemide kallal töötada, aga teisele see ei huvita.

Kui üks või mõlemad partnerid kannavad endaga kaasas kõiki traumasid, solvanguid, läbielamata emotsioone, siis selline paar ei saa olla lihtsalt õnnelik. Sest see emotsionaalne ruum, mis võiks olla täidetud armastuse ja soojusega, täidetakse negatiivsusega. Ja sageli, täiesti ootamatult.

Teiseks oluliseks punktiks on see, et partnerid ei tohiks üksteisesse ära kaduda ega üritada ravida haavu ja vajadusi. Väljastpoolt võib see isegi tunduda tugeva kiindumusena, kinnitumisena ja kõigega, mida romantilistes filmides 2000ndate algusaastatel näidati. Kuid fraas “ma ei suuda ilma sinuta elada” – see on pigem sõltuvuse, kui tugeva armastuse märk.

Partner ei tohiks olla sinu maailma keskpunkt ja pead olema võimeline elama oma elu, lahendama probleeme ja minema edasi ka ilma temata. Inimene ei ole abivahend või elu mõte. Ta on keegi, keda soovid armastada ja näha, ning kellega on parem koos kui üksi. Paremini, mitte võimatult.

Kolmas punkt: enese- ja partneri austamine. Ma julgen kinnitada, et seal, kus puudub austus, ei ole ka harmooniat ega õnne. Kui sa demonstreerid, et ei austata oma partnerit, hävib lähedus ja siirus teie vahel. Ja kui sa ütled, et teil pole midagi austada oma partneris … miks ta siis sinu jaoks peaks seda tegema. Austamine iseenda vastu on samuti äärmiselt oluline. Pead teadma, kus on sinu piirid ja tegema oma valiku, lähtudes sellest, mis on sinu jaoks parim. Ära ignoreeri iseennast. Mis peab harmoonilistes suhetes veel olema? Muidugi ei saa nad eksisteerida ilma usalduseta, vastastikuse aktsepteerimise, võimega kuulata partnerit, sooviga koos areneda ja kasvada.