„Viia inimene hüsteeriani ja siis süüdistada teda hüsteerilisuses. Rikkuda teise inimese piire ja seejärel hukka mõista tema viha väljendamise eest.

Näidata üles südametust, kui sa ei toeta vägivalla ohvrit siis kui teda rünnati, ja süüdistada teda tema vigades.

See ongi gaslighting.

Miks see nähtus eksisteerib. Sest ühiskonnas on piirid hägused. Teise inimese psühholoogilisse sfääri tungimist ei peeta vägivallaks. Mõnel juhul isegi julgustatakse seda.

Lapsepõlvest saadik on meile sisendatud, et vägivalda tehakse meie enda hüvanguks. Alguses sunniviisiline söötmine, siis sekkumine sellistesse valikutesse mida laps juba ise suudaks teha. Kontrollitakse, sekkutakse eri tasandi otsustesse, kus õppida, kuidas õppida, kellega suhelda, kuidas oma ressurssidega ümber käia.

Nii lähebki kõik segamini, me ei saa enam hästi aru kus on meie oma ja kus on võõras. Kas me tohime sekkuda. Ei. Aga me ju oleme lähedased inimesed, kas pole.

Eriti kannatab emotsionaalne sfäär.
Me ütleme ei, ei ole vaja. Aga meid ei kuulata. Sest see on ju meie enda hüvanguks.
Meile öeldakse ei ja meie ei kuule. Sest see on ju tema enda hüvanguks.

Kõige tõelisem hea on kuulda teise ei.

Alustuseks kasvõi sellest piirist. Las ta teeb oma vead. Las ta on kolm korda loll et ei kuula teid. Las ta käib oma teed nii nagu oskab.

Eriti siis kui tegu on teise täiskasvanud inimesega. Teine täiskasvanu vastutab ise enda eest ja tema ei on piir.

Tema mulle on aega vaja on piir.
Tema ma ei ole praegu valmis on piir.
Tema ma ei taha on piir.

Piir on suletud uks, sisenemine keelatud. Vägivalla jaoks, veenmise jaoks. Hea nime all tegutsemine on eriti keelatud.

Vaja on austada teise ressursse, teise otsuseid ja teise territooriumi, kui me tahame et samamoodi austataks ka meid.

Viha, solvumine, hüsteeria reaktsioonina piiride eiramisele on normaalne. Ebanormaalne on jätkata tungimist, manipuleerida selle reaktsiooniga oma huvides.

Kui sa niimoodi reageerid siis on sul probleemid see on piiride rikkumine.
Sest kellelgi ei ole õigust anda selliseid hinnanguid, millal on reaktsioon õigel ajal ja millal mitte. See on tema reaktsioon, see on tema psüühika, see tähendab võõrast ruumi mille peremees on tema ise.

Kui tal on seda vaja, tegeleb ta ise oma reaktsioonidega. Läheb psühholoogi juurde või ei lähe.

Parim lahendus on jätta inimene rahule ja kõrvale astuda. See on lugupidav ja inimeseks jääv.

Jätkata läbimurdmist ja tagumist on vägivald.
Ja igaühe jaoks meist on aktuaalne ülesanne taastada oma tundlikkus.

Kui me tunneme hästi oma piire, oma piiratust ja oma võimaluste piire, siis me lihtsalt ei suuda enam teisi inimesi kohelda vägivaldselt. Ei täiskasvanuid ega lapsi. Ei lähedasi ega kaugeid.“