Eraldusest ühtsusesse: rahulolematus või tänulikkus?
Täna räägime teemast, mis puudutab kõiki meie eluvaldkondi: nii materiaalset heaolu kui ka tervist, rõõmu, turvatunnet ja mugavaid suhteid…Kõigel sellel, nagu sa ilmselt aimad, on üks ühine allikas. Ja selle leidmiseks tuleb alustada kaugemalt. Varem olen toonud palju võrdlusi “maatriks-eluga”: arvutimäng, malelaud, labürint, milles meie oleme Looja osakesed, inimkehasse kehastununa – läbime raskusi, katseid, lõkse, ummikteid ja ootamatuid pöördeid, arendades teatud omadusi ja õppides ennast tundma. Selle mängu kohustuslik osa oli unustamine: Maal kehastudes unustas iga hing, et ta on Terviku osa.
Just selles oligi mängu peamine põnevus: kuidas sa elad, kui oled unustanud, et sa oled Allika ühtse sära osa, ja usud, et kõik sinu ümber on “võõrad”? Eraldus Tervikust loodi omamoodi ego “kestaga”, mis andis meile eraldatuse tunde. Olen toonud ka näite, et olime nagu ookeani tilgad, mis olid eraldi klaaskuulikestesse suletud ja vette visatud. Justkui oleme koos – lainega tõuseme üles ja laskume alla –, kuid samal ajal “tuhmume” igaüks oma kestas.Ainult sisemälus püsis ähmane mälestus täiusest ja Ühtsusest, mis tekitas igatsust ja soovi sellesse seisundisse tagasi jõuda.