Täna räägime teemal, mis hõlmab kõiki meie eluvaldkondi: nii materiaalset heaolu kui ka tervist, rõõmu, turvatunnet ja mugavaid suhteid…Kõigil neil on ühine allikas. Ja selle leidmiseks pead alustama kaugelt.

Maatriksi elu on olnud kui arvutimäng, malelaud, labürint, kus meie – Looja ühtsuse osakesed, kes on kehastunud inimkehades – läbime õppetunnid, katsumusi, lõkse, tupikuid ja ootamatuid pöördeid, arendades teatud omadusi ja avastades iseennast. Selle mängu kohustuslikuks osaks oli unustamise element – olles maale kehastunud, unustas iga hing, et ta on osa Tervikust. Siin seisnes mängu põhiline huvi: kuidas sa elad, unustades, et oled osa Ühtsuse Sära Allikast ja uskudes, et kõik ümbritsev on võõras? Eraldatus Tervikust loodi omamoodi ego “kestana”, mis andis meile tunde eraldatusest. Me oleme olnud nagu tilgad ookeanist, suletud eraldi klaaskuulidesse ja vette visatud. Näib, et koos lainega tõuseme ja laskume alla, kuid samal ajal – närtsime igaüks oma kestas. Ainult meie sisemises mälus on hägune mälestus täielikkusest ja Ühtsusest, mis tekitab igatsust ja soovi naasta koju. Isegi meie planeet oli pikka aega kaetud “koorega”, mis ei lasknud Ühtsuse energial maale tulla. Maa “vabastamise” tingimus seisneb selles, et Valgus sünniks inimeste sees, armastusena, vastuolus karmide eksistentsitingimustega.

Iga jumaliku teadvuse osake, kes kehastus inimeseks, pidi oma maiste teadvuste abil ise meenutama, et ta pole üksi, avastama jumaliku Valguse enda sees. Aastaks 2012 oli neid hingi, kes end tõelisena mäletasid, väga vähe, kuid selgus, et neid oli piisavalt jõudu, et purustada eraldatuse kest ja lasta Armastuse energiatel maale voolata. Koos sellega algas meie materiaalse maailma ümberkujundamine.Praegu me elame läbi teist, laienenud arengu spiraali ringi, seega on paljud varasemate aastate protsessid on taaspaljudele aktuaalsed.

Seetõttu on aeg selgelt rääkida mehhanismidest, mis hoiavad meid raamides ja sellest kuidas alustada teise uue Mängu loomist – Ühtsuse ja Armastuse Mängu – mis on juba kättesaadav planeedil Maa. On olemas kaks põhilist tunnet-suunda, üks neist viib meid eemale ja süvendab meie toobaina rohkem probleeme, keerulisi olukordi, katastroofe jne ja teine, vastupidi, nagu kompass, juhib meid ummikute harudest välja ja suunab meid marsruudile mis aitab väljudasellest labürindist.

Esimene tunne- suund on rahulolematus. See ei pruugi pragu tekitada mingit erksat või vihast tunnet, vaid võib ollaneutraalne – lihtsalt midagi hindad mitte sellisena, “nagu vaja” , mis toob kaasa meeleolu languse…

Ja kuna meie materiaalse maailma labürindimäng on korraldatud nii, et ainult meie endi tunnetega (kiirgustega) kujundame enda ümber reaalsust, siis meie võime tunnetada rahulolematust oli tugevdatud, ehk peegeldatud, kõikides toimunud katastroofides, sõdades ja keskkonnakatastroofides, millest me kõik ajaloost teame.

Tunne, mis toimid kui võimalus läbida kõik teekonna lõksud ja väljakutsed  on tänutunne. Tänu võimaldab mis tahes, isegi kõige tupiklikuma olukorrast suunata selle parandamise poole. Aga miks see nii juhtub? Miks rahulolematus raskendab elu, aga tänulikkus muudab selle vastupidiselt?Rahulolematus on üles ehitatud põhimõttel “olen maailmast eraldatud, olen piiratud”, ja seetõttu ma võitlen maailmaga, ootan temalt ootamatuid sündmusi, solvun tema peale jne.Kui me vaatame üksikisiku probleeme: armastusepuudus, heaolu puudus, tervise puudus, ilu puudus, tarkuse puudus, rahaline puudus, mugavuspuudus – näeme, et kõik see on PUUDUS, mis tekitab eralduse tunnet.

Ja me oleme elu ookeanist eraldatud, oleme lahus Jõu, Ilu ja lõputu Eluallikaga.

Kõik meie keha, tervise ja vaimuga seotud probleemid on seotud ainult sellega, et me oleme elust eraldanud, ei pööra tähelepanu, aega ja jõudu iseenda ühendamisele maailmaga. Vahendid eluga ühendamiseks on väga erinevad: keegi teeb seda loodusega suhtlemise kaudu, keegi läbi loomingu, keegi oma energia andmise kaudu…

Kuna ühine eluväli on selline, kus iga osakese tugi on vajalik teisele. See on nagu ideaalse organisatsiooni toimimine: iga rakuke hästi toimib oma kohal, selle rõõmus ja täielik eksistents siin ja praegu, tagab kogu organismi soodsa arengu. Organism omakorda muudab võimalikuks selle rakukese heaolu. Toimub vastastikune vahetamine valgusega, vastastikune toetamine.

Sama kehtib ka sinu kohta, kui te oled ülevoolu tunnet täis, siis lihtsalt ei suuda te seda mitte jagada. Kuid selleks tuleb esmalt luua harmoonilised elutingimused isiklikult enda jaoks, kus sa hetkel viibid, et sinu kodu ja ümbritsevad inimesed sind rõõmustaks, töö või tegevus sulle meeldiksid. Kõik see ei teki ise enesest, ei kukku sulle taevast alla, sa saad ise seda kõik endale luua. Samas sellel teekonnal tuleb ka vastu võtta ja kui hakkad seda kõike tänuga vastu võtma, muutuvad sinu elutingimused. See on paradoks – võta oma elutingimused vastu kui enda loomingut, ilma hukkamõistu ja võitluseta. Nagu suutsid, nii oledki loonud. Leia selles midagi, mille üle olla tänulik ja kõik hakkab paremuse poole muutuma silme all.

Sest TänuAndmine – see on impulss andmiseks. Kui inimene kiirgab tänulikkust, on ta automaatselt ühendatud lõpmatu jumaliku andmise võrgustikuga. Ühtne Looja Jõud on lõpmatu ning tal ei ole puudust ressurssidest. Kui olete ühenduses elu ookeaniga, on kogu ookeani jõud, kogu selle küllus – sinu teenistuses.

Kui kõike on piisavalt, siis on kõiges küllus – armastuses, materiaalsete hüvedes, suhtlemises inimestega. See küllus – see on sisemine, see on sisemine täiuslikkuse tunne, mille me endale anname. (Rahulolu ei too mitte rahaline rikkus, vaid võime nautida tänulikult seda, mis meil on)

Nagu näed, kõik on väga lihtne: kui me eraldame end elust rahulolematusega – muudame kõik keeruliseks, kui oleme tänulikud – ühendume algse Valguse vooluga. Ehk siis, kõik sõltub sellest, MIDA sa kiirgad. Kui sa saadad signaale “mulle ei piisa” – siis oled sa enda loodud koore sees ja sulletõepoolest ei piisa. Kui sa kiirgad harmooniat ja tänulikkuse energiaid selle eest, mis sul on (isegi kui see on lihtsalt elu kui muutuste võimalus) – siis oled südame tasandil ühendatud maailmaga, ja see energia hakkab “koore” seestpoolt hõrenema, ning läbi selle hakkab sinuni tungima loov ja elujõuline energia ühtsusest.

Kuid elu algseadused, mis on algusest peale paika pandud, ei muutu – igaüks kogeb oma loomingu tagajärgi paratamatult. Need, kes tekitasid rahulolematust, mis hiljem kasvas vihkamiseks, hirmuks, solvanguks jne. – teisisõnu, eraldumiseks – jäävad oma lavastustesse, kuni nad ei arenda vastupidist energiapotentsiaali.

Seetõttu samasugustes lugudes mõned inimesed kogevad õudust, samas kui teised – vabanemist, harmooniat ja ühtsust iseenda ja eluga. See ongi Uue Maailma alus. Iga päev on üha lihtsam valida vabadus tavalisest sundrollimängust, mis toob kannatusi – ümbritsev ruum toetab teisi sagedusi. Kuid seda valikut saab teha ainult inimene ise.