Kui stabiilsust pole ja kõik muutub tohutu kiirusega, on enesekindlus ehk enesehinnang üks peamiseid ellujäämise tegureid, mida me praegu vajame. Enesehinnang puudutab seda, kuidas inimene hindab iseennast erinevates olukordades ja eluvaldkondades. Meile tundub, et me hindame iseennast. Tegelikult meis on ema- või isa arvamus ja oluliste inimeste hinnangud. Täiskasvanu käitumismudel kujuneb välja 3-4 aasta vanuseni. Kõik, mida laps oma perekonnas näeb, kuidas täiskasvanud käituvad, mida nad ütlevad ja teevad, muutub käitumise skeemiks. Lapsel pole kuni 5-aastaseks saamiseni kriitilist mõtlemist ja ta võtab oluliste täiskasvanute hinnanguid kui lõplikku tõde. Täiskasvanuelus avaldub teiste hindamise tulemus hirmus näidata ennast – äkki ma ei saa hakkama, mul ei lähe hästi või mul pole midagi hästi välja tulnud, ma olen teistest halvem, alati on keegi minust parem ja ilusam, targem…See pole enesehinnang, need on veendumused, viirusfailid, mida saad teistelt inimestelt.

Madal enesehinnang kujuneb välja teiste lastega võrdlemisest, igavesest rahulolematusest – sa oleksid võinud paremini teha, sa solvad mind ja nii edasi. Tõenäoliselt edastati need sõnumid kõige parematest kavatsustest lähtudes – ma kritiseerin sind heatahtlikult, et sa muutuksid heaks inimeseks. Või veidi teisiti – vaata, naabrite tütar on tark ja tubli, aga sina oled minu pettumus, kuhu selline nagu sina küll läheb ja hakkab tegelema, kellel sa vajalk oled.

Negatiivsed sõnumid, isegi kui need tulenevad parimatest kavatsustest, lõhuvad lõpuks enesekindlust ja tulemuseks on täiskasvanueas hirm oma arvamuse väljendamise, otsuste tegemise ja endale meeldiva valimise ees, mitte teiste inimeste meele järgi. See tähendab, et täiskasvanueas tekivad raskused suhtlemisel, eesmärkide saavutamisel ja edukuse saavutamisel. Enesekindlus on kõrge adekvaatne enesehinnang, mis on igale inimesele elamiseks igas eluvaldkonnas vajalik tingimus. Enamasti kannatavad inimesed madala enesehinnangu all, kuid juhtub ka, et inimene tajub ennast ebapiisavalt ülehinnatuna. Inimesed madala enesehinnanguga kannatavad ise, samas kui ülehinnatud enesehinnanguga inimesed tekitavad probleeme teistele inimestele ja ei saa aru, miks. Toon näite ülehinnatud ebapiisavast enesehinnangust. Kunagi ammu minu poja algkooli lõpuaktusel toimus kontsert, kus lapsed esinesid vanemate ja teiste õpilaste ees, see oli meeldiv ja armas. Esines ka üks tüdruk, kelle vanemad otsustasid temast teha suurepärase viiuldaja. See kõik oli mitu kohmakat viiulilugu, mis tundusid lõputud. Ainult selle tüdruku vanemad olid õnnelikud – nad õnnelikult ja uhkusega vaatasid ümber saali ja palusid teistel aplodeerida.

Me muidugi aplodeerisime viisakusest, kuid nägudest oli selgelt näha, et see ei meeldinud neile üldse, aga nad talusid seda. Lõpuks tüdruk lõpetas kõik lood, mõistsime, et see on kõik, siis olime siiralt rõõmsad, aplodeerisime tugevamini. Uhked õnnelikud vanemad ja punane higistav tüdruk kummardasid nagu maailmakuulsused, pakkudes veel ühte esinemist. Tüdruk lahkus lavalt tundega, et ta on staar, ta ei osanud isegi ette kujutada, mida vaatajad tema võimetest tegelikult arvasid.

See laps sulges oma vanemate mustri, kellel ei õnnestunud lavale astuda ja ovatsioonides supelda – selle asemel tegi seda laps. Selle tulemusena hakkas tekkima ebapiisavalt kõrge enesehinnang ja soov saada ühiskonnalt kiitust. Edukaks ja õnnelikuks eluks on igale inimesele vaja kõrget ja adekvaatset enesehinnangut kõigis elu põhivaldkondades: tervis, suhted kõigi inimestega, pere, armastus/seks, töö ja raha. Selleks tuleb vabaneda sisestatud stsenaariumidest, valida see, mida soovitakse, õppida elama oma valikute ja otsustega. Seega, kui suudame vabaneda sellest, et teiste inimeste arvamus meie kohta määrab meie enesehinnangu, ja suudame arendada tervislikumat ja adekvaatset enesehinnangut, siis võime oodata rikkamat, tervislikumat ja rahulikumat elu kõigis valdkondades.