Arvan, et paljud on omal nahal kogenud, kui raske on praegu toime tulla väliste sündmustega, kui puudub aeg, mis on pühendatud ainult iseendale, eemal teistega suhtlemise saginast. See tähendab, et kui puuduvad enesega olemise perioodid, kus kogute rahu, tasakaalu, head tuju ja füüsilist mugavust, on raske hakkama saada.

Sellest tulenevad minu (ja mitte ainult minu) üleskutsed vähem kontrollida lähedasi, rohkem pühendada aega sisemisele vaikusele ja avada tasapisi seda “enesearmastust”, millest praegu räägivad kõik.

Kuid nagu selgus, tõlgendavad paljud minu sõnu valesti. Hiljuti kirjutas üks naine minu artikli kommentaarides: “Muidugi! Kui ma olen endale kallis, siis ma ei vaja lapsi, kes vajavad minu tähelepanu, ega haigeid, eakaid vanemaid…”

Mõistsin, et on vaja esiteks selgitada seda mõistete asendamist ja teiseks analüüsida üldiselt “vajalikkuse” mõistet.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.