Praegu on palju materjale sellest kuidas ennast armastada. See on baas või alust, mille omandamata ei suuda me oma elu parandada. Ainult teadmine oma väärtuslikkusest aitab saavutada isiklikku õnne, füüsilist tervist, karjääri loomist, edu ja üldiselt oma koha mõistmist elus. Paljude jaoks tekib sellel teel küsimus – kus on piir enesearmastuse ja egoismi vahel? Kuidas eristada egoistlikku enesearmastust ja armastust iseenda vastu?

Kui rääkida teoreetiliselt, siis egoism on alati seotud sooviga midagi teiste elus muuta, isegi kui see on sinu käitumisega seotud. Kuid armastus enda suhtes puudutab ainult sind isiklikult – sinu isiklikku ruumi ja isiklikku kotha selles maailmas. See tähendab, et kui sa armastad ennast, siis sa ei ütle: “Tõuse püsti mu toolit”, vaid ütled: “See on minu tool, mulle meeldib sellel istuda. See on minu koht. Kahjuks pead endale leidma teise koha selles majas.” Enesekeskne seisukoht räägib kus on sinu kuningriik ja egoism ütleb: “Siin pole sulle kohta!” Need on täiesti erinevad asjad. Praktikas saab egoismi armastusest endasse eristada väga lihtsal viisil.  Kõikide maailma religioonide seas on olemas selline fraas: “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. Kui mingi tegevus teise inimese suhtes tekitab sinus kahtlusi – kas see on sinu õiguste kaitsmine või egoism – kujuta ette, et inimesed kohtlevad sind samamoodi. Kuidas sa ennast sellisel juhul tunneksid?

Tavaliselt mõistad kui oled egoist, sekkudes kellegi teise ell või kaitsed lihtsalt oma isiklikke piire. Paljud inimesed elavad endiselt müüdis egoismist, arvates, et kui sa enda ohverdamist ei näita, siis see on egoismi ilming. Sulle on juba selge, et egoist pole see, kes seab oma huvid esikohale, egoist on see, kes soovib, et teised järgiksid tema huvid. Sellest rääkis  Oscar Wilde: “Egoism pole elada nii, nagu sa tahad, see on nõue teistele elada nii, nagu sina seda tahad”.

Väga sageli nimetatakse teismelisi lapsi egoistideks. Kuid tegelikult tahavad nad lihtsalt, et neid rahule jäetaks.  Laps pole egoist, ta lihtsalt elab oma elu, aga vanaema, kes küpsetab pirukaid ja topib neid lapsele suhu, on egoist, sest ta soovib, et tema soovid täidaks lapselaps. Siin kehtib pööratud paradoksi reegel. Meid süüdistatakse sageli egoismis siis, kui me ei vasta teiste inimeste ootustele. Kuid tegelikult on inimene, kes tegeleb iseendaga, kasulik teistele, sest ta ei sega teisi ja on ise “seestpoolt täis”, kuna hoiab oma tähelepanu endal, mistõttu tal on mida teistele jagada. Kui armastus enda vastu suurendab sinu armastust teiste vastu, siis olete õigel teel; kui armastus enda vastu tekitab sinus tunde “mulle ei antud piisavalt”, siis on see lihtsalt eneseimetlusega kaetud hirm. See, kes tunneb end osana sellest maailmast, omab lõpmatut ressurssi.  Läbi südamepunkt tuleb just see jõud, heldus ja ilu, mis võimaldab sinust väljapoole edastab sinu sisemise ilu, millega siia oled tulnud. Sellisel  juhul on armastus enda vastu –  armastus  Jumala vastu, see on armastus tema loomingu vastu, see on armastus armastuse vastu. Ja see ei saa olla midagi, mis rikub teiste õigusi.

Seega võime järeldada, et enese armastamine on võti, mis avab ukse tõelise armastuse kogemiseks ja teiste armastamiseks. Kui me õpime armastama ja austama iseennast, siis suudame ka teistesse inimestesse armastavalt suhtuda, ning jagada seda kaunist energia- ja ressursi voolu, mis läbi meie südame punkti meisse voolab. Laseme siis armastusel juhtida meie igapäevaelu ning luua enda ja ümbritsevate inimeste jaoks kaunis ja harmooniline maailm.