Täna tahaksin rääkida sellest, kui inimene pole endaga rahul ja ei aktsepteeri ennast. Endaga rahulolematus on tavaliselt kolme tüüpi:

1. Sa ei tee seda, mida plaanisid. Täpsemalt öeldes – seda, mida su mõistus kavandab, tuginedes sõnale “peab”.
2. Sa oled mitmendat korda “lasknud end petta” käitumisega, millest oled juba välja kasvanud, hoolimata sellest, et saad ja oskad mõista konkreetse olukorra kõiki liikumapanevaid jõude. Näiteks: vanemad on vanad, nende manipulatsioonid; kolleeg on psühhopaat, kellelt stressis teistsugust käitumist oodada on imelik; endine abikaasa, kellega suhted ei õnnestunud, sest temaga suhteid pole võimalik taastada. Kuid sa annad jälle alla ja reageerid endiselt ja see tekitab teravat endaga
3. Ja kolmas on hirm. Pead midagi tegema, kuid kardad isegi alustada.

Nüüd vaatame, kes sinus endas tunneb hirmu? Kes tunneb häbi selle pärast, et ei suutnud end provokatsiooni eest kaitsta? Kes on see, kes loob sinu sees sabotaaži? Kui sa hoolikalt oma juuri vaatad, näed, et see on sinu sisemine laps, kes kardab, on väsinud ja lihtsalt ei saa vastutust kanda seal, kus ta pole valmis seda tegema ja seetõttu langeb ohvri rolli. Nagu see oli lapsepõlves.

Kui tunnistad seda fakti – “lapselik reageerimine” täiskasvanute olukordades – saad oma sisemisele lapsele südamest toeks olla ja sündmusi kiiresti muuta. Ja seda saab teha otse siis, kui oled enda peale vihane, sind iiveldab, et oled jälle tülitsenud või lollilt käitunud. Kui sa võtad ennast sellel hetkel vastu, võtad kui väikest last ja saad ise olla armastav täiskasvanu – rahuneb sinu meel kiiresti ja näed, kuhu edasi minna.

Tahan juhtida tähelepanu neile, kes on end juba pikka aega kontrollinud ja äkki ilmuvad mingid omadused, mis ei rõõmusta. Sellistel hetkedel üllatud, kust see tuli?… Praegu me puhastame meie geneetilise mineviku veel ühte kihti ja kõikvõimalikud ebameeldivad seisundid, mida võime läbi elada, peavad olema läbitud koos tagasisidega. Nõustu, et on ebameeldiv, kui sind tabatakse valetamises, süüdistatakse konfliktis, sildistatakse või projitseeritakse sinu peale hirmud. Küsimus ei ole selles, kuidas seda vältida. Küsimus on selles, et see tuleb lihtsalt läbi elada, teades, et see on roll, mida sa ei mõistnud täielikult. Nii, et lihtsalt võta see vastu, tunne ära, mida see tähendab. Võta vastu ja andesta nii endale kui ka neile.

Nii et kui sattud olukorda, mille eest hakkad end hiljem “piitsutama”, õppi vaatama seda olukorda teisiti: ma mängisin rolli. Selle rolli sees tunneb artist end selliselt. Mõistad – sa mängid tegelast: kui sa vihastad; kui sa kardad; kui sa nagu hapu piim, laguned hetkel, kui oleksid pidanud mobiliseeruma ja edasi liikuma. Vaata seda kui rolli, mida mängid. Ja näed, et saad sellest välja tulla, ning võib-olla pead nägema uut suhtlusaspekti inimestega olles selles rollis.

Seega elame me Maal selleks, et näha, kuidas Üks Looja oma erinevates ilmingutes suhtleb kõige erinevamates tingimustes. Ja seetõttu saab endaga rahulolematus kiiresti ümber suunata, kui mõistad, et sa täiustad konkreetset rolli. Sa lihtsalt mängid neid tegelasi, keda sa mingil põhjusel varem ei mänginud.

Pead mõistma, et maailma muutus käib läbi iga konkreetse inimese. Mida rohkem inimesi tunnustab oma väärtust sõltumata mineviku “mänguvigadest”, seda kiiremini toimub reaalsuse areng vastastikuse austuse ja hooliva suhtumise poole. Kuna väline peegeldab sisemist. Kui sinu sees on tänulikkus oma elutee eest ja austus oma ainulaadsuse vastu, siis sa näed ka teisi inimesi samamoodi. Ja seega ei toeta sa oma energiaga lammutatavaid allasurumise ja orjuse struktuure. Ohver loob piitsa, mitte vastupidi. Maailma muutumine ei toimu võitluses vana korra vastu, vaid uue ilmingu avaldumises. Ja seda uut, südame vibratsioonidel põhinevat, on võimatu mitte märgata.