Mõnikord vaatad paari ja näed — justkui kõik on olemas: kodu, stabiilsus, ühised fotod, harjumuspärased vestlused. Ainult elu nende vahel pole. Soojust pole. On viisakus, kohustused, ühine majapidamine, vahel isegi kiindumus (mis ongi sageli harjumus). Aga tundeid — neid pole ammu. Ja see pole haruldane.

Väga paljud abielud püsivad mitte sellepärast, et inimeste vahel oleks armastus, vaid sellepärast, et nad ei tea, kuidas olla ilma selle vormita, ilma staatuse, ilma tundeta, et keegi on kõrval, ilma teiste heakskiiduta, ilma eluta „nagu kõigil“. Üksindus hirmutab rohkem kui armastuse puudumine. Hirm jääda iseendaga silmitsi paneb hoidma kinni suhetest, kus juba ammu ei ole erilist soovi olla — on ainult harjumus nii elada ja hirm midagi muuta.

Ja see hirm võib olla nii märkamatu, et inimene ei teadvusta seda ise, ehkki enamasti lihtsalt kardab endale tunnistada, et ta väldib ausust iseendaga.

On ka teine põhjus — kasulikkus.
See pole alati materiaalne. Mõnikord on see lihtsalt mugavus. Mugav, kui ei pea uuesti tutvuma, uuesti avanema, uuesti riskima. Mugav, kui on tuttav inimene, kellega jagada arveid ja kohustusi. Vahel seisneb kasu tunnustuses — kellegagi koos olles on lihtsam end tunda „normaalse“ ja „õnnestununa“, mitte „ebaõnnestununa“.

Ja nii muutub abielu hingede kohtumise asemel hirmude ja kasude tasakaaluks. Üks kardab olla kellelegi mittevajalik, teine kardab kaotada toe, kolmas — hukkamõistu. Üks hoiab kinni harjumusest, teine — stabiilsusest. Ja väljastpoolt näeb kõik välja nagu abielu, aga sees pole ammu elavat sidet. See on lihtsalt kahe üksildase inimese liit, kes kardavad tõeliselt üksi olla.

Paljud paarid ei lahuta mitte seepärast, et on armastus, vaid sest neil napib ausust tunnistada: meid hoiab koos mitte tunne, vaid hirm lõhkuda illusioon turvalisusest. Ja see pole ei halb ega hea — see on lihtsalt fakt, mida tasub märgata.

Võib muidugi öelda: „Me jääme kokku laste pärast.“ Nii öeldakse sageli — ja see kõlab isegi üllalt.
Aga tegelikult on see peaaegu alati ettekääne. Mitte sellepärast, et inimesed ei armastaks oma lapsi, vaid sellepärast, et lapsed saavad mugavaks õigustuseks täiskasvanutele, kes kardavad teha valikut. Kardavad lõhkuda vormi, tunnistada, et kõik on läbi, kohtuda teadmatusse astumisega. Nii peitub väljendi „laste pärast“ taga hoopis hirm — hirm muutuste, üksinduse, hukkamõistu ja tuttava eluviisi kaotuse ees.

Aga lapsed ei tunne sõnu, vaid energiat. Nad kasvavad mitte „säilinud pere“ õhkkonnas, vaid väljal, kus vanemate vahel pole soojust — kus on külmus, väsimus ja pinged. Laps ei õpi armastust, vaid seda, kuidas ellu jääda seal, kus ta olla ei soovi. Ja ta kannab selle mustri edasi oma suhetesse.
Seepärast on ausus täiskasvanute vahel ainus armastuse vorm, mis tegelikult kaitseb ka lapsi.
Sest kui vanemad valivad elada õnnelikult, mitte hirmust, saab laps kõige olulisema — näite sellest, kuidas olla õnnelik.

Armastuses pole hirmu kaotuse ees. Armastuses pole vaja kasu, sest see ei nõua tehingut. Seal, kus suhted rajanavad vastastikusel kasul, on alati pinge — sest iga pool kardab, et muutub ühel hetkel mittevajalikuks. Ja seal, kus üksindusehirm juhib valikuid, pole tõelist lähedust — on vaid sõltuvus kohalolust.

Teadlikud suhted algavad siis, kui inimene saab olla kellegagi koos mitte sellepärast, et ei suuda ilma temata, vaid sellepärast, et valib olla koos. Mitte „nii on õige“, „nii peab olema“, „nii on parem“, vaid: „Ma armastan sind ja tahan jagada osa oma teest sinuga.“
Kui teise kohalolu pole pääsemine üksindusest. Kui sa ei kao iseendast, vaid saad tugevamaks.

Selleks ei pea lõhkuma kõiki abielusid maailmas. Tuleb vaid õppida nägema, kus sinu „meie“ seisab hirmu peal ja kus sündis armastusest. Sageli ainuüksi see taipamine seab kõik paika: midagi kaob ise, midagi hakkab taas elama.

Sest armastus — see pole püsivus. See on liikumine.
Ja seal, kus liikumise on seisma pannud hirm ja kasu, pole elu — on ainult ellujäämine.