Käesoleval ajal me kõik suuremal või väiksemal määral oleme epaadid. Jätkame postituste tsüklit empaatidest – inimestest, kellel on võime emotsionaalseks kaastundeks, kaasaelamiseks ja teiste inimeste tunnetamiseks nii, justkui kogeks ise kõiki samu aistinguid. See on hinge jaoks keeruline kogemus.

See on väga energiamahukas ja üsna raske kogeda. Seetõttu hakkavad paljud empaadid varem või hiljem teistest inimestest eemale hoidma, eriti kohtadest, kus on suur rahvahulk. Pärast rahvamassis viibimist tunneb empaat end füüsiliselt nii halvasti, et on täielikult tühjaks laetud – kuni kõikide jõudude kadumiseni. Miks see toimub?

Iga inimene sünnib erineva energiamahtuvusega. Need, kes on sündinud empaatidena, omavad sisemist energiamahtu oluliselt suuremas ulatuses kui teised. Nende energiaväli on tohutu võrreldes teistega. Olukorda raskendab aga see, et nagu ma selles tsüklis juba kirjutanud olen, ei oska kõige tugevamad empaadid alguses eristada, kus lõpevad nende enda energeetilised piirid ja kus algavad teiste omad. Seetõttu võivad nad läbi elada teiste emotsionaalseid seisundeid, mõistmata, et need EI ole nende enda tunded.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.