Tänane artikkel on pühendatud „peainimestele“ – neile, kes on kunagi oma tunded välja lülitanud ja elavad ainult mõistusega. Nad ise peavad seda mõistlikuks, tõhusaks ja õigeks. Nende elus domineerib soov kontrollida kõiki olulisi eluvaldkondi, analüüsida toimuvat, ehitada keerulisi mõttemustreid oma tuleviku kohta ning seetõttu peavad nad end väga targaks, eriti võrreldes teistega. Tunded, millega teised inimesed nii vabalt ringi käivad, tunduvad neile nõrkusena. Millele pole mõtet raisata ei jõudu ega aega. Nad peavad end sellest kõigest kõrgemaks.

Kuid mingil hetkel elus, enamasti küpses eas, tunnevad „peainimesed“ seletamatut sisemist tühjust, mida ei õnnestu millegagi täita. Tekib näriv igatsus, ärevus tuleviku ees, oma pingutuste mõttetuse tunne, sisemine rõõmutus ja tühjus. Sellistel inimestel jääb aastatega jõudu üha vähemaks, nagu ka elumõtet. Küll aga kasvab leppimatu sisemine ärritus, mida on iga aastaga üha raskem taltsutada.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.