Kõigile on teada, et elu tihti muudab meie plaane (nii suuri kui väikseid), segades tavapärast asjade ja sündmuste korda. See on täiesti normaalne, sest elusat Elu ei saa suruda surnud korra raamidesse. Kuid paljud on märganud, et viimasel ajal juhtub seda üha sagedamini: peaaegu midagi pole võimalik ette planeerida, tuleb kohaneda muutuvate oludega ja pole võimalik luua korda, mis kehtiks igavesti. Elu ja korra kokkusobimatus muutub iga kuuga nähtavamaks, sest füüsilise reaalsuse seadused muutuvad. Teadmatus on nüüd meie reaalsus.

Korra teema on mulle isiklikult väga lähedane. Alguses, nagu enamik vanemaid, võitlesin ma oma laste kasvades „loomingulise kaosega“, kuni õppisin nägema selles tervet maailma, kus saab tunda end elusa ja vabana. Seejärel elasime koos mu kalli abikaasaga mitu aastat „harmoniseerimist“: minu usaldust elusse ja tema sihikindlat plaanide, ruumi ja aja struktureerimist.

Meie abielu alguses tsiteeris mu abikaasa sageli saksa vanasõna, mis kõlas umbes nii: „Kord on kord, ja peab olema kord!“ Minul aga on vaja erilist ruumikorraldust (mulle meeldib, kui mul on palju väikseid esemeid ootamatutes kohtades, mis tekitavad tunde, et see on minu kodu, temale aga – mida vähem detaile, seda parem). Lisaks muudan ma oma plaane palju sagedamini, kui neist kinni pean (mõnikord unustamise tõttu, mõnikord sisemise vaistu ajel: ei, praegu oleks parem teha teisiti!).

Kõik see tekitas meie pereelu alguses mõningast pinget. Õnneks mõistis mu abikaasa oma kogemuse kaudu, et ootused reaalsusele, mis põhinevad korra ettearvatavusel, tekitavad uues ajas sageli pettumusi, samas kui üllatused tabavad sageli märki.

Meie arusaam korra vajalikkusest elus ja ootused teatud ettearvatavatele sündmustele on sügav eksiarvamus praeguste energiate kontekstis. Oli aeg, mil me eelmistest eludest valisime kindlaid omadusi, et neid korralikult õppida. Siis oli see abstraktne kord meie jaoks oluline. Hiljem viisime need omadused loomulikult absurdini, kogedes samal ajal nende vastandpoolt. See töötas suurepäraselt oma kindlas matriksis.

Kuid praegu võtavad üle ja muutuvad nähtavaks täiesti uued ajas ja ruumis toimetuleku mehhanismid. Kui me jätkame kinnijäämist ootustesse, välistades elu muudatused, siis liigume vastu elu voolule. Olete ehk märganud, et kui üritame jõuga midagi enda sees või oma ümbruses korda seada, kohtame alati väga suurt vastupanu.

Paljud võivad sellele reageerida teravalt: kas siis nüüd peaksime elama täielikus segaduses ja lasta kõigel „samblasse kasvada“? Tegelikult see kaos (ma ei räägi mitte ainult asjade korrast, vaid ka sündmustest, ootustest, plaanidest) normaliseerub imeliselt (nagu ka elu), kui me mõistame, et peamine on midagi muud: peamine on meie võime armastada elu, meie tänutunne enda, sellisena nagu me oleme, ja kõigi inimeste vastu meie ümber (sealhulgas nende vastu, kes meid ärritavad).

Kui hakkame tajuma ennast ja oma tegevusi, lähtudes hetke sisemisest naudingust, siis hakkab meie ümber kujunema see loomulik kord, mis valitseb ka looduses.

Näited on meil otse nina all: metsas, kus keegi ei künna ega korrasta, ei jaota taimi vastavalt bioloogia ja põllumajanduse teadmistele, kasvab kõik ometi kaunis harmoonilises sümbioosis – alustaimed, rohi, põõsad, suured puud… Ja metsa marjad on alati palju aromaatsemad kui aiamaal kasvatatud, ning metsataimed kannavad vilja palju kauem.

Ei saa öelda, et loodus oleks täielikus kaoses, kuid see on harmooniline koostoime, mida keegi väljastpoolt ei suuna. Kui me ise oleme seesmiselt sellises harmoonias, siis toovad meile rõõmu ka laiali pillutatud laste mänguasjad, põõsa alla langenud lehed ja kuivanud oks tee peal.

Praeguses elus on iga olukord, kus korra rikkumine tekitab meis sisemist vastupanu, võimalus välja hingata, lõõgastuda ja näha soovitud tulemust, lastes olukorral minna. Soovitud tulemus ei seisne välistes märkides, vaid sisemises tundes. Ja ainult siis saame teha need sammud, mis viivad meid sinna, kuhu on vaja. Ja siis selgub, et väline kord on justkui iseenesest paika loksunud ja asjaolud on kujunenud parimal võimalikul moel.

Kuna me elame üleminekut uue elu struktuuri, seisame üha rohkem silmitsi olukordadega, mis on mõistusele täiesti arusaamatud, sealhulgas müstilise iseloomuga sündmused, mis võivad mõistlikel inimestel “pea segi ajada”.

Kõigile on teada, et me tajume reaalsust, sest meie meel tunneb ära kiirgused ja annab neile nimetuse. Me ei saa näha pilti millestki, mida meie meel ei tunne. Ajalugu pakub sellele suurepärast näidet: kui Kolumbus oma laevadega Ameerikasse jõudis, ei näinud indiaanlased neid vaadates laevu. Sest nende maailmapildis polnud objekti, mis oleks selgitanud, mis see on.

Samamoodi oleme praegu meiegi. Me kõik puutume igapäevaelus kokku nn “imedega” – asjadega, mis jäävad väljapoole meie mõistusele tuntud reaalsust. Me võime näha õhus teemantvihma, kuigi vihma pole, tajuda silme ees kummalisi värvilisi laike, tunda lõhnu, mis ei vasta kohale, kus viibime, ja veel palju muud, rääkimata täiesti ebatavalistest kehatajudest…

Kõigile on tuttavad olukorrad, kus kaotame asju: näiteks, kui olete kaotanud võtmed ja leidnud need hiljem täiesti ootamatust kohast, kuhu te kindlasti poleks saanud neid panna. Paljud inimesed võivad olla destabiliseeritud selliste “veidrustega”, mis tekivad kahe reaalsuse segunemise tingimustes, kuid meid ei tohiks see hirmutada. Peame mõistma, et seda pole võimalik ei ette ennustada, ennetada ega muretsemisega lahendada. Sellistes olukordades on väga kasulik meie “võlukepike”, mis aitab meil taastada sisemist ressurssi: lase probleem lahti ja tee endale kasvõi veidi parem olla. Ja siis juba vaatad – on need veidrused või imed, kord või korratus, plaanide puudumine või olemasolu.

Kui me igal hetkel mäletame, et meil on ainulaadne võimalus tunda oma hinge elu kehas, siis valime alati hirmu, meeleheite ja enesehaletsuse asemel võimaluse elada praegust elu rõõmuga kogu selle värvides. Tunda õhu aroomi, nautida värsket rohelust, näha oma lapse silmis vallatust, tunda soojust nende vastu, kes tundusid meile kauged… Kõik need elu aktsepteerimise nüansid on kordumatud ja unikaalsed. Nautige neid ja märkage imesid!