Kogu selle olukorra teravusest hoolimata algab probleemi lahendamine tunnistamisest, et ema ja täiskasvanud lapse vahelistes suhetes on midagi rasket.

Siin on kasutu moraali lugeda.

Inimesed ei taha suhelda, kui see on ebameeldiv, talumatu, võtab jõudu.
Seal võivad olla solvumine, viha, valu, hirm, kurbus, hüljatuse ja ebaõigluse tunne.
Ja kogu selle taga seisab lihtne soov, mis on omane kõigile lastele ja täiskasvanutele olla vastu võetud, armastatud ja kaitstud.

Sündinud, pärast paradiisi ema kõhus, kus alati on kõike piisavalt, satub väike laps puudujääki, kus pidevalt tuleb hankida endale tähelepanu, toitu, soojust, turvalisust välises maailmas.
Ja ta hankib neid seal, kus ta sündis ja nii, nagu võimalik. Tal ei ole valikut. Ta tajub kõike perekonnas toimuvat kui elu normi.

Ja emal samuti sageli ei ole valikut. Ta peab oma last kasvatama, mis iganes see talle ka ei maksa. Täishinnaga.

Tavaliselt teeb ema maksimaalset võimalikku lapse suhtes. Teeb parimat sellest, mida ta suudab ja milleks tal on jõudu. Toetub oma tunnetele, sellele, kuidas see on tema perekonnasüsteemis ja ühiskonnas antud hetkel vastu võetud, rahale ja ressurssidele. Kõigele, mida ta näeb oma nägemisväljal ja mida saab kasutada.

Ja nüüd laps kasvab täiskasvanuks, muutub ja võib ise otsuseid vastu võtta.
Ta on täiskasvanu, ta juba saab ise. Ilma emata.

Ainult laps teab, kui palju talle tema lapsepõlv maksis. Lapsepõlv, mida mõõdetakse mitte ainult sündmustega, vaid tundega, kuidas see oli.

Ja ainult ema teab, kui palju talle tema emadus maksis. Emadus, mida mõõdetakse mitte ainult sündmustega, vaid ka sellega, kuidas ta seda tundis või ei tundnud katsetes maha suruda oma väsimust, lootusetus ja ärritust.

Siin just sädemeldavadki suhted.
Siin ei ole õigeid ja süüdlasi.

Väljapääs lapsele peitub tunnistamises, et kõik, mida ta lapsepõlves sai, on igaveseks. Ja ei tule teist.
Et elu on väärtuslik and, mis on talle antud sellelt emalt ja sellelt isalt.

Väljapääs emale on tunnistamises, et kõik, mida ta lapsele andis, on igaveseks.
Ja ei kuulu tagastamisele. Ei tule tagasi noorus, läinud aastad, täitumata lootused.

Elu, mis on lapsele antud, kuulub temale.

Ja siis ilmub võimalus.
Elada edasi oma elu selline, nagu ta on, tõeline.
Ilma pretensioone ja ootusteta.

Ja siin on võimalik ema ja täiskasvanud lapse kohtumine.
Ainult see on juba hoopis teisel tasemel.