Järjestikku kasvab inimeste arv, kes on jõudnud teadvustatud seisundisse. Seetõttu loodan, et see teema on aktuaalne paljudele. Täna pöördun nende poole, kes juba kindlalt tunnevad, et oleme lõpetamas duaalsuse mängud ja kõigi meie mängivate rollide taga on elavad hinged. Tänu nende hingede nägemisele loome uue Armastuse Mängu. Puudutan sama teemat, millest on juba mitu korda räägitud – ärritusest ümbritsevate inimeste suhtes. Kuid on olemas oluline erinevus: kas inimene ärritub mängusiseselt või ärritub inimene, kes elab peamiselt teadvustatud elu. Seetõttu erinevad ka nende olukordade mõistmine ja nendega leppimine.

Eksisteerimise üks mõtetest seisneb selles, et hoolimata sellest, et tunned end surematu hingena, oled juba ammu ravida saanud kõik oma traumaatilised kogemused ja oled teadvustanud, et kõik elus saadud laksud on tegelikult “maagilised laksud vastu pead“, mis sunnivad sind edasi liikuma ja seetõttu tunned nende vastu suurt tänulikkust – hoolimata sellest kas on need  äkki ilmnenud, nagu veest välja hüpanud olukorrad, mis on ka sinu vastastikused valulikud, ehk “punased nupud”. Korraga saad jälle löögi kätte: Tundub, et sindebaõiglaselt keegi solvas, et sind ei hinnata uuesti, tunned end tagasilükatuna, ebaolulisena, oma unikaalsuse mittetunnustamisena jne. Olemuselt on need samad tunded, mida me kogesime, olles veel sügavalt mängus. Kuid kui sa juba tead, et oled surematu hing, sinu sisemine seisund kujundab välise – kui sa sellistel hetkedeltunned end jälle ohvrina, siis sa lihtsalt ei lase emotsioonidel liikuda läbi enda, läbi keha voolata.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.