Ma räägin sageli vana Mängu lahustumisest, kus raskused ja provokatsioonid olid arengu vältimatud tingimused, ning üleminekust uude loovasse ellu, kus sellistele katsumustele enam kohta pole. Aga miks (ja paljud küsivad mult seda) juhtuvad meiega ikkagi endiselt ebameeldivused? Isegi neil, kes on juba pikemat aega elanud harmoonias ja õnnes, ilmnevad ootamatult mingid trahvid, juhtuvad eriolukorrad, tekivad juriidilised või maksuprobleemid.

See toimub ka kollektiivsel tasandil. Kui tuua paralleel meie elu „tulekahjudega“ – sündmustega, mis meid raputavad –, siis võib näha, et need on sama vajalikud ja sama peened.

Kõik ebaõigluse, võitluse ja katastroofide olukorrad ei juhtu niisama! Ja sugugi mitte sellepärast, et me kuskil eksisime, midagi valesti tegime või vale tee valisime. Põhjused võivad olla erinevad: suguvõsa programmide või eelmiste elude võlgade lõpetamine; lahendamata hirmude pinnaletõus, et need saaksid lahustuda; lihtsalt elu usalduse kontroll ja meie sisemise vabaduse taseme mõõtmine… Kuid globaalselt luuakse need olukorrad üheks eesmärgiks – selleks, et me ärkaksime, midagi mõistaksime, millestki lahti laseksime, avaksime endas uusi tahke ning värskena ja vabana edasi liiguksime.

Ja ükskõik kui eredalt ja tormiliselt need „katsumused“ ka ei avalduks, antakse need alati vastavalt meie jõule. Kui olud on nii kujunenud, kui on tekkinud võimalus seda kogeda, siis on sul selleks ka ressurss olemas. Ja ära kahtle – sa saad kindlasti sellel teel toetust.

Peamine tingimus, mis võimaldab sellistest hetkedest võimalikult kiiresti ja parimal moel läbi minna, on VASTUVÕTMINE. Sinu valmisolek võtta vastu iga „ebameeldivus“ tänutundega – kui parimat võimalikest – pöörab olukorra kohe sinu poole. (See ei tähenda, et kõik kohe normaliseerub, kuid olukord hakkab selgelt liikuma soovitud suunas.)

Üldse on aeg õppida lõpetama elu jagamist heaks ja halvaks. Sest iga näiliselt „keeruline“ olukord (olgu see füsioloogiline, suhtlemisalane või situatsiooniline) on vaid võimalus. Võimalus sulgeda vanad võlad ja hirmud (sest ainult teemat uuesti läbi elades saame selle täielikult sulgeda), kasutades meile juba tuttavaid tööriistu:

– võtta end selles olukorras vastu, koos oma tunnete ja hirmudega;

– taastada sisemine tasakaal looduses või muude ressurssi toetavate praktikatega;

– lugeda väelauseid vaimu tugevdamiseks;

– kasutada „Dekoraatori“ praktikat – näha soovitut, mitte leinata hävinut…

Kui sa usaldad elu ja oled häälestatud ühtsusele sellega, mööduvad kõik sinu katsumused justkui kergelt.

Selliste provokatiivsete hetkede tihedus kasvab eriti siis, kui Maale laskub uus Armastuse energia voog – sest kõik, mis ei vasta selle sagedusele, tõrjutakse pinnale ja põleb läbi. Üheainsa valikuga saame sündmusi kohe pehmendada. Reageerida mõistusega – pettumuse ja rahulolematusega – on harjumuspärane, kuid hävitav, reageerida Hingest – alandlikkuse ja vastuvõtmisega – on harjumatu, kuid väga konstruktiivne. Kui esimene impulss on “o-oi-oi”, siis sündmused süvenevad, kui esimene impulss on “see on parim võimalikest praegu”, siis olukord tasakaalustub.

Ja kui oled midagi sellist korduvalt läbi elanud, siis tead juba isiklikust kogemusest, et saad igal juhul hakkama ja lõpuks laheneb kõik soodsalt. Aga ainult protsessi käigus saad teada, milleks sa tegelikult võimeline oled.

Asi on ka selles, et meis kõigis on sees hirm kaotada heaolu, tervist, kergust südames… Sest varasemas elus olid õnnelikud hetked tõesti üsna haruldased, enamiku ajast elasime justkui betoonplaadi all. Ja see illusoorne hirm sattuda taas „pimedusse“ tõmbab seda „pimedust“ veelgi rohkem ligi, et me, läbides seda ikka ja jälle, veenduksime lõpuks, et loome oma elu oma sisemise seisundiga, mitte vastupidi.

Sellest, millest ma räägin, on kirjutatud kõigis „edulugudes“ ja ma olen ise seda oma elus korduvalt kogenud. Kaks korda sattusin olukorda, kus kaotasin märkimisväärsed rahalised säästud. Ja kuigi keha tõmbus selliste uudiste peale pingesse, oli mu esimene teadlik mõte: „Ohoo! Järelikult midagi minevikust sai suletud. Hea, et nii!…“ Vähem kui kahe aastaga lahenes küsimus.

Seega on igasuguste selliste kaotuste puhul väga oluline alguses leppida. Ja siis lihtsalt tegutseda järjekindlalt vastavalt olukorrale, astudes vajalikke samme: esitada hagisid, korda ajada dokumente, otsida juristide abi jne. Kuid samal ajal tuleb kindlasti säilitada tänulikkus Elu ja nende inimeste suhtes, kes osalevad „ebaõnnestunud“ stsenaariumis. Sest nemad on vaid mängijad, kes aitavad meil avastada omaenda Vaimu Jõudu. Ma ei kahtle, et see õnnestub meil kõigil.

Tõkkeks võibki saada harjumus hinnata oma elu stereotüüpsete vaadetega, kui raskes olukorras tunned „kummalisel kombel“, et „kõik läheb nii, nagu peab“, ja siis hakkab mõistus virisema, et selline reaktsioon on ebanormaalne ja hävitav! Vana massiteadvuse programm nõuab meilt lausa kannatusi, hirme ja paanikat, ning kui neid pole, süüdistab meid „veidruses“.

Sellisel juhul silita oma mõistust ja tuleta talle meelde, et ärevad olukorrad süvenevad praegusel ajal just sisemisest negatiivsusest. Seepärast on kõige olulisem „kontrolli“ olukorras suunata tähelepanu tänutundele ja oma ressursi tõstmisele. Just siis tuleb lahendus sinu ellu parimal võimalikul moel. Ja sageli – täiesti ootamatust suunast.